Et kodus oleks õnne ja rahu

Laste hirmud

HirmLapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema. Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid , eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja tema vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas see emotsioonide ühildumine õnnestub. Kui ema näiteks toidab oma last hoides teda süles, ise aga on oma muremõtetega ei tea kus või  vaatab telerit või istub arvuti taga, siis ei saa laps jagada  emaga läbi pilkkontakti vahetuid emotsioone. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või vanem on iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega ega ruumi. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal. Lapsel tekib segadus: ta ei saa aru, mis emaga toimub.

Laps tahab jagada vanematega ka tähelepanu ja oma püüdlusi. Kellega see laps siis jagada saab, kui isa või ema näiteks  istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi.  Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb ning  salvestab oma vanemate emotsionaalsed reageeringud.

See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub  esimesel eluaastal kujunenud  turvalisest kiindumussuhtest  lapse ja tema vanema või hoidja  vahel.  Kiindumusuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks.  Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise  kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv,  vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning tema kohanemine ja suhtlemisevalmidus  on paremad kui lapsel, kelle kiindumussuhe on puudlikult arenenud või puudub üldse.

Näiteks:  8-aastane laps  on psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad  öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks  see, et laps vaatas ükskord  televiisorist mingit koletistega filmi.

Põhjus-tagajärg oleks justnagu loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps haaratud sellest määratlemata pingelisest olukorrast. Ta ei tea täpselt, mis toimub, kuid tajub hirmu ja ohtu. Kui laps  nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine, mida laps kardab. Lapsel on vallandunud mahajäetuse hirm, et mis minust saab kui ema ja isa lahku lähevad. Kui varasem kiindumusuhe ei ole olnud turvaline, siis võib  mahajäetuse hirm väljenduda erinevalt. See võib avalduda ka  agressiivse käitumisena, öiste hirmudena  või rahutusena.

Laps saab oma tunnetega üllatavalt hästi hakkama kui teda ümbritsevad täiskasvanud on oma probleemist lapsele rääkinud ja andnud temale kindlustunde, et nad saavad hakkama. Kui segadus on vanematel, peegeldub see ka lastel. Vanemate hirm ja  ärevus  kandub üle lastele. Vanus ei ole siin määrav,  hirmude väljendus võib  vanuseti olla erinev.

Või näiteks selline näide:   7-aastane laps on kasvanud  üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on  koolihirm, koolist ei taha kuuldagi. Ema arvab põhjuse olevat ühes lasteaia lapses, kes tema last olevat kiusanud.

Aga mis toimub lapses tegelikult?

Laps tunneb, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Ta tajub, et ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja suhelda ja ennast selgelt väljendada. Seal ei olegi abistavat ema kogu aeg lähedal.  Hirmu   võib põhjustada  seega ka ema ja lapse üleseotus. Kui lapsel puudub eakohane kogemus ja oskus ise otsustada ja oma vajadusi väljenda, siis tekib sõltuvusuhe täiskavanutest.

Kas hirm võib väljenduda agressiivsusena?

Sageli arvatakse, et lapse agressiivset käitumist võib mõjutada televisioon. Jah, see võib nii olla, kuid miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.

Siin on oluline teada, missugused tunded lapse  käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad  otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid  tahavad valdavalt  olla tugevad ja mehised. Kuidas sa  väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa  hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et  et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku.  Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja  hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Selline laps ei tunne emotsionaalselt turvalist sidet oma vanematega. Ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng   annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles olen…

Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse   laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et meie välismaailmas toimuvad sündmused  mõjutavad  lapse agressiivsust siis, kui lapsel puudub tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes  hoolivalt ja armastavalt, mida laps kogeks hoolivana.  Kui laps ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.

Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem  puutub ta elus kokku erinevate elusituatsioonidega. Vanema roll on  olla lapsele üldiste normide ja tavade kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mismitte, mis on reaalne, mis mitte.

 See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna.