Laste hirmud
Lapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema. Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid , eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja tema vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas see emotsioonide ühildumine õnnestub. Kui ema näiteks toidab oma last hoides teda süles, ise aga on oma muremõtetega ei tea kus või vaatab telerit või istub arvuti taga, siis ei saa laps jagada emaga läbi pilkkontakti vahetuid emotsioone. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või vanem on iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega ega ruumi. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal. Lapsel tekib segadus: ta ei saa aru, mis emaga toimub.
Laps tahab jagada vanematega ka tähelepanu ja oma püüdlusi. Kellega see laps siis jagada saab, kui isa või ema näiteks istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi. Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb ning salvestab oma vanemate emotsionaalsed reageeringud.
See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub esimesel eluaastal kujunenud turvalisest kiindumussuhtest lapse ja tema vanema või hoidja vahel. Kiindumusuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks. Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv, vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning tema kohanemine ja suhtlemisevalmidus on paremad kui lapsel, kelle kiindumussuhe on puudlikult arenenud või puudub üldse.
Näiteks: 8-aastane laps on psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks see, et laps vaatas ükskord televiisorist mingit koletistega filmi.
Põhjus-tagajärg oleks justnagu loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps haaratud sellest määratlemata pingelisest olukorrast. Ta ei tea täpselt, mis toimub, kuid tajub hirmu ja ohtu. Kui laps nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine, mida laps kardab. Lapsel on vallandunud mahajäetuse hirm, et mis minust saab kui ema ja isa lahku lähevad. Kui varasem kiindumusuhe ei ole olnud turvaline, siis võib mahajäetuse hirm väljenduda erinevalt. See võib avalduda ka agressiivse käitumisena, öiste hirmudena või rahutusena.
Laps saab oma tunnetega üllatavalt hästi hakkama kui teda ümbritsevad täiskasvanud on oma probleemist lapsele rääkinud ja andnud temale kindlustunde, et nad saavad hakkama. Kui segadus on vanematel, peegeldub see ka lastel. Vanemate hirm ja ärevus kandub üle lastele. Vanus ei ole siin määrav, hirmude väljendus võib vanuseti olla erinev.
Või näiteks selline näide: 7-aastane laps on kasvanud üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on koolihirm, koolist ei taha kuuldagi. Ema arvab põhjuse olevat ühes lasteaia lapses, kes tema last olevat kiusanud.
Aga mis toimub lapses tegelikult?
Laps tunneb, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Ta tajub, et ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja suhelda ja ennast selgelt väljendada. Seal ei olegi abistavat ema kogu aeg lähedal. Hirmu võib põhjustada seega ka ema ja lapse üleseotus. Kui lapsel puudub eakohane kogemus ja oskus ise otsustada ja oma vajadusi väljenda, siis tekib sõltuvusuhe täiskavanutest.
Kas hirm võib väljenduda agressiivsusena?
Sageli arvatakse, et lapse agressiivset käitumist võib mõjutada televisioon. Jah, see võib nii olla, kuid miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.
Siin on oluline teada, missugused tunded lapse käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid tahavad valdavalt olla tugevad ja mehised. Kuidas sa väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku. Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Selline laps ei tunne emotsionaalselt turvalist sidet oma vanematega. Ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles olen…
Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et meie välismaailmas toimuvad sündmused mõjutavad lapse agressiivsust siis, kui lapsel puudub tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes hoolivalt ja armastavalt, mida laps kogeks hoolivana. Kui laps ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.
Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem puutub ta elus kokku erinevate elusituatsioonidega. Vanema roll on olla lapsele üldiste normide ja tavade kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mismitte, mis on reaalne, mis mitte.
See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna.
