Et kodus oleks õnne ja rahu

Laps lööb

LööbOn hulgaliselt arvamusi, et lapsevanema rolli täitmine nüüdisaegses ühiskonnas on muutunud üha keerulisemaks ja nõuab järjest enam vastavaid teadmisi. Laste kasvatamise teemadel on ilmunud palju raamatuid ja on erinevaid seisukohti. Aeg-ajalt tundub nagu oleks laste kasvatamine muutunud  moetrendiks, mida hooajati järgitakse.

Tahaplaanile on paraku aga jäänud teadmise järgimine, et  lapse  igal arenguperioodil on oma arenguülesanded, mille täitmine on vajalik, et tagada lapse heaolu kasvuaastail. Oluline on lapsele läbida kõik arenguetapid vanemate valvsa pilgu all, kus ei oleks puudu armastusest, kindlast käest ja toest.

Lapsele heaolu tagamine ei tähenda talle  kõige lubamist.  Lastel on palju tahtmisi, vanematel peavad olema teadmised laste vajadustest, mis on kooskõlas tema ealise arengu vajadustega.

Vanemad on keerulise valiku ees: kas seada piire või mitte. Tahetakse olla head vanemad lubades lastele võimalusi, mida ta iganes soovib.

 Minu arvates on praeguse aja märk selles, et osad lapsed ei oska olla enam lapsed või õigemini nende vanemad suhtlevad lapsega nagu võrdse partneriga. Partnerlussuhetega on liiale mindud, kui laps hakkab dikteerima, kuidas asjad käivad ja vanemad tunduvad lapsele kui tühi koht. Püüdlused reegleid kehtestada jooksevad luhta, sest seda tehes muutub suhe konfliktseks.

Laste rahutu ja tujukas, allumatu ja koguni agressiivne loomus ei tarvitse olla  mingi ajastu eripära, nagu paljud  arvavad, vaid hoopis  laste oskamatus oma käitumist reguleerida. Täiskasvanute maailmas võtab üha enam aset süüdistamine ja süüdlaste otsimine laste kasvatamise teemadel.

Põhjust lapse probleemsele käitumisele ei peaks otsima vanematest ega ümbruskonnast. Selle asemel võib vaadelda probleemi lapse puudulikult arenenud oskusena, mille laps võib õppides omandada.

Lapsed ei peaks olema hooldusobjektid, kelle probleemset käitumist tahetakse muuta, vaid laps oleks ise aktiivne partner, kelle probleemid on pööratud oskusteks.

 Näiteks kui laps jookseb seltskonnas isa juurde ja lööb teda, siis võib tõlgendada seda nii, et lapsel on puudulik oskus  oma tundeid valitseda. Seega ei ole lapsel veel omandatud negatiivsete tunnetega toimetuleku oskust.  Järelikult on vajab ta abi selle oskuse õppimisel, et ta tulevikus mistahes olukorras hakkaks teistega arvestama.

Piiride ja reeglite seadmise eesmärgiks peaks olema õpetada lastele oskusi toime tulla oma pahameelega, trotsiga, rutiinse igava tegevuse  lõpetamisega jmt.

Selleks kõigeks  vajavad lapsed  täiskasvanute juhtimist, sest iseseisvalt ei ole nad võimelised oma käitumist ja teguviise kontrollima, kuna neil puudub selleks psüühiline küpsus.

 Mingi uue oskuse õpetamine lapsele seab vanemad tõsise katsumise ette, sest vanem avastab ühtäkki, et ta peab ise endal näiteks järjekindluse oskust õppima.

Laps, kellel ei ole omandatud oskus näiteks  käituda teistega arvestavalt, tekivad probleemsed suhted täiskasvanuna nii isiklikus kui ka tööelus.

Kui lapsel on omandatud iseenda tunnetega toimetuleku reguleerimise oskus, siis  nende piiride sees saab ta olla tema ise ja see on lapse jaoks positiivse mõjuga.