Kui perre sünnib teine laps

Kuidas vanemad peaksid käituma, et vanem laps ei tunneks end kõrvale jäetuna, et tal ei tekiks armukadedushooge jne.

Mulle meeldib üks võrdlus, mis annab aimu sellest, mida tunneb laps, kes saab noorema õe/venna.  Kujutle, et su partner paneb sulle käe ümber ja ütleb „Kallis, ma armastan sind väga palju ja sa oled nii võrratu, et ma olen otsustanud võtta veel ühe naise/mehe – just sinusarnase.” Kui uus naine/mees saabub, leiad et ta on väga armas ja väga noor. Kui te kolmekesi käite väljas, siis vanad tuttavad ütlevad sulle viisakalt tere ja ahhetavad vaimustatult uustulnuka üle „Oh kui imeline ta on! Tere, kullake… sa oled nii kena!” ja siis küsivad sinu käest: „No kuidas sulle uus mees/naine meeldib?”

Kõik vanemad armastavad oma lapsi, aga kõik vanemad ei ole võimelised oma tundeid väljendama. Mis kasu on vanema armastusest tulvil südamest, kui ta ei suuda käituda oma lapsega viisil, mida laps tajub armastavana. Pole tähtis, millised on vanema kavatsused, tähtis on , mida laps tajub. Väikesed lapsed tahavad eelkõige, et vanemad neid märkaksid. Seega oluline on märgata vanema lapse tegemisi. Just märkamises on problem. Kui vanemad justnagu märkaksid, kuid nende mõtted ja tunded on mujal, siis võib kindel olla, et laps tõlgendab seda : „Mina pole oluline, minu tegemised ei paku huvi. Kogu aeg ollakse väikese juures jne“.

Kui nelja  aastane Kati näiteks mängib mänguväljakul ja ema teda vaatab, võiks ema luua lapsega pilkkontakti  öeldes: „Hei, Kati!“ Sellega annaks ema märku, et ta märkas, et ta nägi, mida laps koges. Kati saaks aga olulise info: ta teab, et teda on märgatud. See rahuldab tema vajaduse olla armastatud ning teadlik sellest, et teda armastatakse.

Millised on tüüpilised vead, mida emad-isad teevad selles olukorras? Kuidas oleks õige teha?

Kui õe/venna sünni eel räägitakse väikelapsele, et sa saad mängukaaslse. Tegelikult ei saa ju kohe mängukaaslast, selleni läheb tubli tükk aega.

Sa oled nüüd suur õde/vend. Ega siis üleöö ka suureks ei saada. Või kui öeldakse vanemale lapsele: „Ise suur õde/vend ja nutad. Sa oled juba suur ja pead nüüd ise ühe või teise asjaga hakkama saama“. Ega ikka ei saa küll, kui laps ei ole veel arenguliselkti selleks valmis. Pannakse liialt suured kohustused lapsele. Vanemad jätavad  tihti väikelapse üksi mängima, ei märgatagi mida teeb või kus on. Ei looda realistlikku pilti sellest, kuidas  väikese beebi majja tulek tegelikult välja näeb. Lapsele võib jääda arusaam, et koos venna/õega on kohe põnev ja huvitav. Kui väikelaps on varem maganud ema-isa  toas ja peale õe/venna sündi peab kohe magama omaette toas üksinda.

Räägi oma lapsele õe/venna ootusest. Laps peab kuulma rasedusest oma vanematelt, mitte kellegi teise käest. Kui näitate esimesi pilte emme kõhus olevast õest/vennast, siis näidake kõrvale ka vanema lapse pilte sellest ajast. Ka tema on selline emme kõhus olnud.

Kui kavatsed kolida vanema lapse teise tuppa magama (nt vanemate magamistoast oma tuppa või beebitoast suurema lapse tuppa), siis tee seda juba tükk aega enne teise lapse sündimist, et vanem laps ei tunneks, et ta on beebil jalust ära koristatud. See kehtib ka kõigi teiste suurte muudatuste kohta laps elus – lapsehoidu minek, potitreening või rinnast võõrutamine)

Loo lapsele realistlik pilt sellest, mis teda ees ootab kui beebi sünnib. Vanemad on väsinud, beebi võtab palju aega ja tähelepanu. Esialgu ei tee ta eriti midagi peale magamise, nutmise, söömise ja mähkmete määrimise. Beebi ei ole mängukaaslane.
Kui võimalik, käi külas beebidega sõpradel. Loe lapsega lasteraamatuid sarnastest olukordadest.

Vaata lapsega koos pilte ja videoid tema enda beebipõlvest. Räägi, kuidas ta ise sündis ja milline ta beebina oli. Räägi, kui õnnelik olid tema sünni üle ja kuidas kõik tahtsid teda näha ja hoida.
Lase lapsel harjutada nuku hoidmist, pea toetamist. Õpeta kuidas beebit väga õrnalt puudutada.

Sünni järel
Hoolitse, et sul oleks vanema lapse jaoks eraldi aega. Kumbki vanem peaks veetma iga päev kahekesi aega vanema lapsega. Hämmastav, kuidas isegi 10 minutit segamatut kahekesiolekut võib parandada lapse-vanema suhet (ja lapse käitumist!). Lase lapsel valida tegevus, mida koos teete.
Kuula, mida vanem laps tunneb beebi suhtes ja pere muutuste suhtes. Kui ta väljendab negatiivseid tundeid, püüa mõista teda. Aita lapsel oma tundeid sõnastada. Ära kunagi eita ega keela oma lapse tundeid!
Tee väga selgeks, et haiget ei tohi teha. Õpeta lapsele sobivaid viise, kuidas väljendada oma negatiivseid tundeid. Näiteks – võib joonistada vihase pildi beebist või möirata nagu lõvi või lüüa patja.
„Titeta” oma vanemat last, kui tundub, et ta seda vajab. See võib hoida ära arengulised tagasilöögid (nt püksi pissimine). Vanemad kipuvad tita sündides järsku ootama vanemalt lapselt suuremat iseseisvust. Kui eeldad väiksemat iseseisvust, siis laps tegelikult käitub iseseisvamalt. Vanem laps ei saa beebi sündides üleöö suureks!
Kingitused – lapsed omavahel ja ka katsikuliste poolt.
Tee selgeks asjade jagamine – kui eeldad, et vanem laps hakkab jagama oma mänguasju nooremaga, siis luba algusest peale ka temal mängida beebile kingitud uute leludega.
Tuleta külalistele meelde, et nad pööraksid tähelepanu ka vanemale lapsele, mitte ainult beebile
Vaata, et vanemal lapsel oleks oma ruumi ja oma asju, mida ei pea beebiga jagama.
Anna tähtsaid ülesandeid (beebi hooldusel), aga mitte liiga palju! Kutsu ta osalema beebi eest hoolitsemisel – nt vannivee katsumisel, käteräti toomisel, luti suhu panekul jne.
Juhi tähelepanu vanem laps olemise eelistele (nt valid, mida süüa, saad minna õue mängima, omad sõpru jne).

Mis vanuses lapsel on kõige raskem toime tulla uue pereliikme sünniga (nt 2-4aastased)? Mis vanuses mis probleemid sesoses uue pereliikmegea tekkida võivad (nt 10aastased tahavad võib-olla liiga agaralt väikse õe-venna kasvatamises osaleda:)?

 Vanus ei olegi siinjuures nii määrav kohanemiseks.Uurimused näitavad, et lapse iseloom määrab ära selle, kuidas nad reageerivad uuele beebile. Lapsed, kellel on lähedasemad suhted oma emaga, on rohkem häiritud uue beebi sünnist. Lapsed, kellel on lähedasem suhe isaga näivad paremini kohanevat. Lapse arengustaadium mõjutab seda, kui hästi ta suudab jagada vanemate tähelepanu. Sageli on kaheaastased uue beebi tulekuga hädas, sest nad vajaksid veel väga suurel määral vanemate tähelepanu ja lähedust  Kui uue beebi sünd tekitab vanematele stressi, on kohanemine raskem ka vanemale lapsele.

Oluline on see, milline on pere üldine toimetulek ja suhted. Kui ema on ühel või teisel põhjusel koduste töödega koormatud ja isa on eemal, siis on paratamatult emal vähem aega. Kui ema on lapse jaoks psühholoogiliselt kättesaamatu, st ta küll tegeleb, kuid laps ei tunneta ema lähedust. Eriti mõjutab see väikelast. Tema vajab emaga emotsionaalset kontakti ja lihtsalt koos emaga olemist. Laps võib tajuda, et tema on nüüd üleliigne. Vahel ütlevad lapsed sellises olukorras: „Parem kui mind olemas ei oleks“ või „Sa oled paha ema/isa“. Sellisel moel annab ta märku, et tema jaoks ei jätku vanematel piisavalt aega, teda ei märgata.

Vanemate  laste puhul arvatakse, et ta on juba piisavalt iseseisev ja seetõttu võib tema käitumine jääda väljaspool kodu hoopis järelvalveta. Sellist olukorda võivad ka teismelised tõlgendada: „Nagunii on see pisike kõige-kõige. Mis minul siin enam teha jne“. Emotsionaalse kontakti ja kontrolli vähesus võivad viia käitumise ja õppimise probleemideni või psühhosomaatiliste häireteni. Probleem on kui väljakutse märkamiseks ja lapsega tegelemiseks. Erinevas vanuses võivad probleemid väljenduda erinevalt.

Kuidas lapsed reageerida võivad uue õe-venna tulekule? Millised on ohumärgid laste käitumises, mis näitavad, et laps tunneb end pahasti või kõrvalejäetuna (nt mul ühe tuttava 3a laps hakkas püksi pissima ajast, mil tal sündis väike vend ja teine ei suhelnud emaga enam üldse)?
Milline on ema, milline isa roll selles olukorras?

Esmased armukadeduse reageeringud võivad esineda kohe pärast tita koju toomist. Kui tita hakkab roomama, põrandal käputama, siis võib  vanema lapse käitumises ilmneda uued muutused. Laps võib käituda üsna agressiivselt, lüüa väiksemat või öelda oma vanematele, et nad on pahad. Ei anna väiksemale mänguasju, võib lüüa jmt.  See juhtub siis, kui vanem laps on jäänud tahaplaanile. On ka mõistetav, sest kui noorem laps hakkab roomama või käima, on paratamatult vanemate tähelepanu väiksemal.   Sageli antakse  ka vanemale lapsele ülesandeid väikese õe/venna jälgimiseks, et ta ei läheks ohtlikesse kohtadesse. Vanemad ütlevad, et sa oled juba suur tüdruk/poiss. Väike laps ei saa korraga suureks, et hoida väiksemat. Tema vajadused jäävad siis ju tahaplaanile.

Imikud, kes suudavad end väljendada ainult häälitsuste ja liigutustega, sõltuvad täielikult oma vanematest ja nende suutlikkusest välja nuputada, mis on parasjagu beebi tundeväljenduse ajendiks. Nutt võib tähendada: „Ma olen pettunud“; „Ma olen õnnetu“; „Ma olen näljane“; „Mul on külm“või „Ma olen haige“. Lapsevanema ülesanne on välja mõelda, milline põhjus iga nututüübi kohta käib.

Samamoodi nagu me tõlgitseme imiku nutu tähendusi, on oluline mõelda, mida võib vanem laps tunda, kui näiteks õhtujuttu on tavaliselt lugenud ema, kuid nüüd teeb seda hoopis isa või  vanaema, sest ema peab  väikest õekest toitma. Siis võib öelda: „Sa oled kurb/pettunud, et emme ei saa sulle lugeda. Ta tahab väga seda teha, aga õeke on väike ja ta ei oska veel ise magama jääda. Emme aitab tal magama jääda. Ma loen sulle ise unejuttu. Mis sa arvad?“

Või näiteks olukord, kus Kati mängib oma väikese 8-kuuse õekesega andes talle kätte täringumängu nuppe. Ema sekkub öeldes: „Kati, paistab, et sul on väga lõbus õega, kuid see võib päris ohtlik olla. Mis sa ise arvad?“ Sageli teavad vanemad lapsed vägagi hästi, mida võib ja mida mitte. Kui nad ei tunneta vanemate südamest tulevat hoolimist ja armastust, siis hakkavad nad seda ise „küsima“. Nad  kontrollivad, kas te minust ikka ka hoolite ja piisavalt armastate.

Rivaalitsemine võib alata  kas enne sündi või vahetult noorema lapse sünni järel. Vanem laps muutub sageli agressiivseks, hakkab halvasti käituma. Võib esineda tagasilööke tema arengus. See tähendab, et laps hakkab käituma oma arengust titalikumalt. nt hiljuti potile õpetatud laps hakkab püksi tegema, lapse  hakkab pudikeeles titalikult rääkima, poeb tita kombel sülle, hakkab lutti või sõrme  imema jne.

Kuidas ta sellega hakkama saab, sõltub väga suures osas vanemate abist ja toetusest.

Kliiniline psühholoog, Perekeskuse „Sina ja mina“ koolitaja