Et kodus oleks õnne ja rahu

Kui laps jonnib

Arvan, et  lapse jonnis  ei ole  midagi eriskummalist. Jonnieaks peetakse vanuse vahemikku 1-3 eluaastani, mis võib tuua endaga kaasa tugevaid tundepuhanguid.

Miks see nii on?

Laps ei oska oma tundeid veel ohjata ja teistele mõistetavalt  väljendada.  Nagu nutt, nii on ka jonn lapse üks suhtlemisvahendeid. Enamasti kasutab laps jonni siis, kui midagi muud enam ei aita.

Kõik lapsed ei viska end pikali, osad aga küll. Laps paneb oma tahte saavutamiseks mängu kõik. Pikaliviskamine on üks nendest viisidest, sest ta teab täpselt millal ja kus vanem tema tahtmistele järele annab. Piisab ühest korrast rahvarohkemas kohas kui vanem enda häbist päästmiseks lapse tahtele järele annab. Laps jäädvustab selle mällu ja järgmine kord taolises olukorras laseb selle käitumisemustri käiku. Laps tajub väga hästi kui vanem on pinges või närvis eeloleva „etenduse“ ohuootusest. Ja „etendus“ algabki, sest laps teab, et nüüd on vanem  abitu.

Kui lapse tugevatest tunnetest hirmutatud vanem  hakkab  last karistama,  tema peale karjuma, sakutama, ähvardama, siis laps tõlgendab seda, et vanem ei saa minust aru ja lisab oma jonnile veel hoogu juurde. Nii on tunnete laineharjal nii vanem kui laps. Ei saagi aru kumb rohkem jonnib, kas vanem või laps.

Mõnikord võivad vanemad ise põhjustada lapse jonnimist. Nad teevad seda teadmatusest või kogemuste puudumise tõttu. Kui vanem ise on stressis, ebakindel või ärritunud siis võib kindel olla, et vanem reageerib  lapse käitumisele ärritunult ja laps hakkab jonnima just sellepärast, et miks sa oled selline. Laps mõtleb: „ Sa ei  sa ei saa minust aru, sul ei ole minu jaoks aega. Sa ei kuula mind üldse“.

Lapsel tuleks aidata oma meeleolu väljendada.

Näiteks kui olete poes ja laps tahab järjekordselt mingit teie poolt mittelubatavat mänguasja või maiustust võib öelda: „ Ma saan aru, et sa tahad seda mänguasja ja oled pahane minu peale, et ma ei luba sulle seda. Ma ei osta sulle seda, sest ma ei pea seda vajalikuks“. Lapsele „ei“ ütlemiseks peavad olema vanema enda piirid paigas. Lihtne on öelda „ei“ kui ma tean kindlalt millelel ma „ja“ ütlen. „Ei“ peaks olema  isklik ja lihtsalt ning enesekindlalt öeldud. Nii, et ma ise ka seda usuksin. Ka laps kaitseb jonnimisega  oma mina piire. Paraku on aga  väikelapsel  vaid tahtmised, tema ei tea veel aaaga kõiki oma vajadusi.

Vahel on jonni tähendus see, et laps tahab  suuremat tegutsemisruumi või lihtsalt koos vanemaga olla. On vajalik aidata lapsel oma soove ja tundeid sõnastada: „Mulle tundub, et sa tahad rohkem koos emaga mängida“.

On oluline, kuidas lapse vajadustesse ja tunnetesse suhtutakse. Krooniliseks muutub jonn siis, kui teadlikult või mitteteadlikult tõlgendatakse  ja kinnitatakse lapse kõiki eneseväljendusi ja tahteavaldusi jonnina.  Nii võibki juhtuda, et laps õpib ära kuidas jonnimine on ainuvõimalik või mugav viis oma tahtmist saada. On ilmselge, et sellise lapse ema või isa ei tunne ennast lapsega koos olles hästi. Salamisi käivad peast läbi mõtted. „Kas ma sellist last tahtsin“. Kui vanem ainult korraksi neid mõtteid endamisi mõtleb, saab sellest laps koheselt aru. Laps  tõlgendab, et mind ei taheta.  Nii  muutub laps ärevaks, virilaks, pahuraks, sest ta saab aru, et midagi on valesti. Jonni tähendus võib olla siis see, et kas te minust ikka hoolite.

Mida väiksem või väsinum on laps, mida pingelisemad on tema suhted vanematega , mida ebakindlamalt ta end tunneb, seda raskem on lapsel  taluda soovide mittetäitumist. Ka vanemate omavahelised suhted, lahutus või mistahes muutused põhjustavad lapsel ebakindla tunde ja just sellepärast on tal rakse kuulata oma vanemat.

Lapse jonniiga on normaalne. Peaasi, et vanem ei reageeriks sellele jõu või võimuga, ei muutuks ise jonnivaks abituks lapseks.

 Kui muutume ise, siis muutub ka meie laps.

Ene Raudla