Kui laps hammustab
Lapsed võivad ootamatult käituda. Enamasti ei mõtle nad midagi halba. Nad valivad enda arvates kõige parema tee, et saavutada seda, mida tahavad.
Mida nad siis tahavad? Eelkõige tunnet, et temast on aru saadud ja tema vajadusi mõistetud ning neid kuulda võetud. Väikelaps ei oska veel täpselt sõnadega väljenda, mida ta tunneb või vajab. Laps vajab vanemat, kelle jaoks olla laps. Kui vanem endalegi tedvustamatult käitub justnagu abitu laps, siis mis juhtub lapsega? Ta tunneb ebakindlust ja vajadust öelda: „Ole normaalne täiskasvanu. Ära mängi ema või isa olemast. Ole nagu sa oled“
Kui lapsevanem tahab enda arvates lapses arendada ise otsustamist ja anda talle sellega justkui isiksuseks kasvamise ruumi, siis see ei toimi. Näiteks kui ema või isa oma 2-aastaselt küsivad: „ Mis sa selga tahad panna? Mida sa süüa tahad? Kas sa tahad nüüd riidesse panna? Kas hakkame õue minema? Kas hakkame nüüd hambaid pesema? Mis me täna poest ostame?jne“. Laps on pandud otsustaja rolli seal, kus vanem peaks teadma lapse vajadusi. Lapsel on vaid tahtmised, tema ei tea veel oma vajadusi. Tema vajadus on tunda end turvaliselt, tunda oma vanemate avatud ja siirast armastust. Toodud näidetes tajub laps liigset vastutust, tal puuduvad kogemused teadlike valikute tegemiseks. Laps vajab piiritletud täiskasvanulikke otsuseid. Näiteks: „ Täna on meil õhtusöögiks… Magaminekuni on veel natuke aega. Nüüd on vanni aeg. Täna me ostame poest… Ja nüüd hops riidesse“. See ei peaks olema võimu positsioonilt öelduna vaid tundega, et mina olen sinu ema või isa ja mina tean, mis on sinu jaoks just praegu oluline.
Aga kuidas saame siis lapse enda mina iseseisvust ja otsustavust arendada? Kui võimalik, siis anname talle võimaluse valida näiteks kahe pluusi vahel: „Kumma sa tahad täna selga panna? Siin on mänguasjad, mis mängu sa tahad mängida. Kes sina selles mängus olla tahad? jne. Täiskasvanu ei pea muutuma lapseks, ta peab laskma lihtsalt oma sisemisel lapsel olla vaba ja vahetu. Meie sisemine, vaba ja vahetu laps olemine annab lapsega mängimisel mängule erilise sära ja rõõmu . Ka täiskasvanu tunneb ju siis siirast rõõmu ja on õnnelik nagu laps. See on eriline side vanema ja lapse vahel. Kui mäng lõpeb, siis on ema ja isa jälle täiskasvanud, kelle jaoks laps saab olla laps.
Mis sellel kõigel pistmist siis hammustamisega? Miks just hammustamine? Mõtleme siinjuures hammaste tähendusele.
Hambad sümboliseerivad rünnakut ja kinnihaaramist. Hammaste abil me hammustame ja peenestame toitu.
Närimine on võitlus. Me võitleme toiduga ja purustame seda hammastega. Kellegile vastu hakates me näitame hambaid.Hammustus on ka meie tahte väljendus. Kui vaja surume tugeva tahtejõu märgiks hambad kokku, et end olukorrast läbi hammustada ja võitjaks tulla. Hammustus on ka meie tahte väljendus.
Ilmselt on laps enne kellegi hammustamist proovinud ka muid vahendeid, aga see pole õnnestunud.
See, mida laps tahab, võib eelkõige olla soov, et teda tähele pandaks, temaga suheldaks. Võib-olla ka soov, et teda rahule jäetaks või temaga räägitaks. Võimalik, et ka sõnum oma vanematele, et olge mulle need vanemad, kellega koos olles saan end lapsena turvliselt tunda. Kui laps on ühte toimivat käitumist oma tahte saavutamiseks kasutanud ja see on toiminud, siis ta kasutab seda ikka ja jälle. Kui laps hammustab, siis reageeritakse ju kohe, sest valus on.
Kui laps on oma vanemat hammustanud, siis on oluline koheselt sellele reageerida: „Lõpeta“, „Nii ei tee“, „“Ei“. Seejärel temaga mitte suhelda ( 5-10 minutit). Siis tulla temaga uuesti suhtlemisse ja öelda, et teise hammustamine teeb haiget, see on valus.
Kui laps hammustab, siis on see võimas sõnum täiskasvanutele, et midagi on lapse kasvukeskkonnas või suhtlemises vajalik muuta.
Lapse kasvatamise üks oluline osa on õpetada lapsele tema enda emotsioonide juhtimist.
Kas täiskasvanud ise suudavad oma tundeid juhtida nii, et see ei paneks teist inimest hambaid näitama?
