Et kodus oleks õnne ja rahu

Arvuti ja televisiooni mõju lapsele

On palju  arutelusid  selle üle, kas ja  kuidas televisioon ja arvuti mõjutavad lapse psüühilist arengut, tema  käitumist. Oma igapäevatöös psühholoogina  olen nende probleemidega kokku puutunud ja  mul on selles osas tekkinud oma arvamus.

Miks osad lapsed, kes ka vaatavad telerit või kasutavad arvutit, ei teki psüühilisi probleeme, osadel aga tekib?

Lapsed sünnivad siia maailma juba olemasoleva kogemustemaailmaga, mis sünnihetkest alates hakkab järk-järgult laienema. Laps teeb sünnihetkest alates mitmekülgseid ja teraseid , eriti inimeste omavaheliste suhetega seonduvaid tähelepanekuid. Lapse psüühilise arengu seisukohalt on oluline emotsioonide vastastikune jagamine oma vanematega. Lapse ja vanema vahelise suhte iseloom sõltub sellest, kuidas see emotsioonide ühildumine õnnestub. Kui ema näiteks toidab oma last hoides teda süles, ise aga vaatab telerit või istub arvuti taga, siis ei saa laps jagada  emaga läbi pilkkontakti vahetuid emotsioone. Laps on ema süles, kuid ta on lapse jaoks kättesaamatu. Või vanem on iseenda probleemidega sedavõrd ametis, et tal ei jää lapsega vahetuks siiraks kontaktiks aega ega ruumi. Ta võib küll lapsega emotsionaalsel toonil rääkida, kuid see ei ole lapse jaoks siiras ja usutav, sest ema on oma mõtete ja tunnetega mujal.  Selline  ebaehtne tunnete väljendamine on hiljem seotud psüühilise häirete tekkimisega. Peale emotsioonide tahab laps jagada vanematega ka tähelepanu ja oma püüdlusi. Kellega see laps siis jagada saab, kui isa või ema istuvad arvuti taga või on haaratud televiisori vaatamisest. Süles istuval lapsel ei jäägi muud üle kui vaadata ka seda, mida ema või isagi.  Laps näeb televiisoris esialgu vaid liikumist ja virvendust. Me tegelikult ei tea, mida ta nähtust endale kusagile teadvusse salvestab. See avaldub alles hiljem. Laps omandab väga kiiresti need mudelid, mida ta näeb ja kuuleb.

See, milline saab olema lapse psüühiline areng ja tema hingeline tasakaal, sõltub  esimesel eluaastal kujunenud  turvalisest kiindumussuhtest  lapse ja tema vanema või hoidja  vahel.  Kiindumusuhe kujuneb lõplikult välja esimese eluaasta lõpuks.  Pärast seda hakkab laps juba ise aktiivselt proovima oma võimeid iseseisva tegutsemise suunas. Turvalise  kiindumussuhtega laps tuleb hilisemas elus paremini toime ärevusega, on vähem ärrituv,  vaenulikkus teiste suhtes on madalam ning tema kohanemine ja suhtlemisevalmidus  on paremad kui lapsel, kelle kiindumusuhe on puudlikult arenenud või puudub üldse.

Näiteks:  8-aastane laps  psühholoogi vastuvõtul koos vanemaga. Lapsel esinevad  öised hirmud, laps ei jää oma tuppa üksinda magama, räägib mingitest hirmutavatest koletistest. Ema arvates on selle kõige põhjuseks  see, et laps vaatas ükskord  televiisorist mingit koletistega filmi.

Põhjus-tagajärg oleks justnagu loogiline. Aga mis toimub selle lapse elus tegelikult? Ema ja isa omavahelised suhted on viimasel aastal olnud konfliktsed. On isegi lahkuminekut plaanitsetud. Ilmselgelt on laps haaratud sellest määratlemata pingelisest olukorrast. Ta ei tea täpselt, mis toimub, kuid tajub hirmu ja ohtu. Kui laps  nüüd selliste tunnetega juhtub vaatama filmi, mille eesmärk ei ole tegelikult hirmu tekitada, vaid fantaasiat arendada, vallandub temas hirmu ja ärevuse reaktsioon. Ta hakkab rääkima mingist koletisest, kuid tegelik koletis on hoopis isa ja ema pidev tülitsemine, mida laps kardab ja  varjatud mõte, et mis minust saab kui ema ja isa lahku lähevad.

Seega on oluline teada, milline on lapse emotsionaalne seisund,  mil ta üht või teist telesaadet juhtub nägema. Teine sama saadet vaatav laps  võib aga põnevusega rääkida mingi tegelase seiklusest ja mis seal veel kõik edasi võiks juhtuda.

Näiteks:  7-aastane laps on kasvanud  üleliia turvalises ja ülehooldatud keskkonnas. Tema vanemad ja vanavanemad on olnud ülimalt ohutundlikud ja laps on kasvanud piltlikult öeldes pehme vati sees. Laps hakkab kooli minema, tal on  koolihirm, koolist ei taha kuuldagi. Ema arvab, et laps olla vaadanud ühte kooliteemalist filmi ja peale seda olevat laps muutunud kartlikuks ja hirmunuks.

Tunne, mida laps kogeb filmi vaatamiset, on vaid jäämäe ülemine osa. Laps tajub tegelikult, et temas puudub enesekindlus ja julgus teistega suhelda, ta ei usalda ennast. Ta tajub, et ei suuda toime tulla olukorraga, kus on vaja suhelda ja ennast selgelt väljendada. Seal ei olegiabistavat ema kogu aeg lähedal.  Ema ja lapse vahel on kujunenud sümbiootiline suhe, mis tekitab tõsiseid kohanemise probleeme.

Kas telesaated võiksid mõjutada lapse agressiivust?

On üldtuntud tõdemus, et vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Miks siis kõik lapsed ei käitu agressiivselt, kuigi vaatavad samu filme.

Siin on oluline teada, missugused tunded lapse  käitumist suunavad: kas käitumise on põhjustanud viha, jonn või hirm, mis sunnib enda kaitseks ründama. Laste erinevad tundeseisundid väljenduvad  otseselt tema käitumises. Sagedamini laste käitumist mõjutav tunne on hirm. Poisid  tahavad valdavalt  olla tugevad ja mehised. Kuidas sa  väljendad äkki oma hirmu, et ma ei julge või ei saa  hakkama. Kui sellises tundeseisundis laps on näinud filmides, et  et tugevust ja oma võimu on võimalik väljendada teistele haiget tegemisega, siis selline muster lähebki käiku.  Oma sisemuses on ta aga ebakindel ja  hirmunud. Tema empaatiatunne, s.t. sinu valu minu südames on talle võõrad, sest puudub kontakt iseenda tunnetega. Selline laps on vanemate poolt  emotsionaalselt  hooletusse jäetud, ta on üksinda oma tunnetega. Laps tunneb end halvasti, seda otseselt väljendada ta aga ei oska. Juhuslikult nähtud agressiivse sisuga film või arvutimäng   annab talle idee, et tahaks ka nii teha. Vot siis alles olen…

Nii ehk teisiti, jõuame ikka ja jälle tagasi lapse esimestes eluaastates toimivasse   laps-vanem suhetesse. Agressiivsuse põhjusi on veel teisigi. Arvan siinjuures, et televisioonisaated   mõjutavad  lapse agressiivsust siis, kui lapsel puudub tema jaoks tähtsate täiskasvanute hoolitsus ja armastus või täiskasvanud ei käitu lapse suhtes  hoolivalt ja armastavalt, mida laps kogeks hoolivana.  Kui lapse ei ole kogenud hoolivust ja mõistmist enda suhtes, ei oska ta seda väljendada ka teiste suhtes.

Arvutimängudes on kõik nii lihtne: tulistan, annan pihta, jälle ja jälle. Keegi ei tule kedagi päästma. Lapsed, kelle käitumine ei avaldu otsese agressiivsusena, on kaudselt ikkagi mõjutatud. Olen kohanud vägivalla ohvriks langenud  lapsi ja täiskasvanuid, kes ütlevad, et keegi ei tulnud mulle appi, kuigi nähti mida minuga tehti. Ka see võib olla omandatud muster arvutimängudest. Seda aga juhul, kui puudub jällegi eelpoolnimetatud nn „filter“, mis meie käitumist reguleerib.

Laps ei ela vaakumis. Varem või hiljem  puutub ta elus kokku igasuguste situatsioonidega nii elus endas kui filmidest nähtuga. Vanema roll on  olla lapsele üldiste normide ja tavade kui ka eetiliste tõekspidamiste kujundaja. Vanem kujundab lapsele piltlikult öeldes selle filtri, mis on lubatav, mismitte, mis on reaaln, mis mitte.

Arvan, et televisooon võib aidata lapse arengut juhtida soovitud suunas, kuid võib ka psüühilisele arengule kahju tekitada, olenevalt nendest „filtritest“, mis tal täiskasvanute suunatud kasvatusega kujunenud on.  See oleneb ka tema varajases lapsepõlves kujunenud või kujunemata baasturvalisusest, vanemliku hoolimise ja armastuse olemasolust või puudumisest, täiskasvanu enda piiridest ja nende seadmisest ka lapsele, vanema tarkusest tõlgendada lapsele elus toimuvat kas lubatu või lubamatuna.