Et kodus oleks õnne ja rahu

Surm ja testament

küünalSurmast ja ….

Elama mahume sünni ja surma vahele. Sünnist peale hakkab inimene liikuma surma poole. Bioloogiline surm on ainus absoluutselt kindel asi inimese elus.  On aga traagiline, et just siin jäetakse vajalikud ettevalmistused tegemata. Kui inimene sünnib siia ilma, siis tehakse ettevalmistusi. Nii peaks olema ka suremisega kui elu ühe loomuliku osana.

Igal inimesel peaks olema seaduspärane testament, et vältida võimalikke probleeme surma korral. Testamendi puudumisel pole teil surma korral ühtegi ametlikku eestkostjat siin maailmas.

On tavaline, et inimesed koostavad testamendi siis kui nad on olnud ise pärijateks või näinud pealt inetult lõppenud pärimisi. Saatuse hooleks jäetud pärimine võib õed-vennad elu lõpuni tülli ajada. Testament on inimese viimane vaba tahte avaldus.

Meie ühiskonnas on tendents, et eakad inimesed veedavad oma vanaduspäevi hooldekodudes või kliinikutes või on unustatud üksi korteritesse või maakoju, kust nad sageli leitakse surnuna mõni päev hiljem.

Nüüdisühiskonnas räägitakse palju surija üksildusest. Nii ei saagi lähedased sageli teada, mis oli lahkunu viimane soov, see mis ajast aega on kuulunud tingimusteta täitmisele, et tagada lahkunu ja elavate hingerahu.

Meie ühiskond on võõrandumas vanadusest ja surmast. Soome psühhoterapeut Tommy Hellsten oma raamatus „Olla lapsevanem“ kirjutab: „Kapitalistlikus ühiskonnas on väärtus vaid sellel, mida saab mõõta ja mis tootmise vallast ülevõetud mõõdupuude järgi tähtsaks osutub. Armastatud ja hinnatud olemiseks peab inimesel olema piisav turuväärtus . Need, kes ei tooda, näiteks vanurid, heidetakse  reservaatidesse, kus nad jäävad surma ootama“.

On kahju vaadata seda, kuidas ühiskond ikka enam ja enam soosib nooruslikkust, head väljanägemist, edu. Samas vananemise ja surmaga seotu tõrjutakse tahaplaanile. Rohkem oleks vaja rääkida surma ja suremisega seotud psühholoogiast.

Oma rahva ajaloost ja kirjandusest võime õppida seda, kuidas vanade inimeste lähedalolek andis võimaluse osa saada mitte ainult hindamatu väärtusega elukogemusest, vaid näha ka kannatust, haigusi, vanadust ja surma loomuliku ja ilusa elu osana.

Küllap oleks aeg peresünnituste kõrval õpetada ja juurutama hakata ka peresuremist. Seda vajavad mitte ainult vanad ja surijad, vaid eelkõige lapsed, noored ja täisjõulised, et kasvada inimeseks. Inimeseks, kes elaks  väärikalt, et lahkuda väärikalt.