Et kodus oleks õnne ja rahu

Tööst võib saada sõltuvus

obchodTeadlased on  uurinud, millest sõltub inimeste rahulolu oma eluga ja nad on jõudnud järeldusele, et rahulolu sõltub väga suurel määral kahest tegurist:  tugevad lähisuhted (armastatu, lapsed, sõbrad, sugulased jne.) ja eneseteostus (võimalus oma andeid loovalt rakendada, tavaliselt tähendab see tööd, mis vastab võimetele ja huvidele).

Töö on meie heaolu jaoks hädavajalik. Töö kaudu defineerime me iseennast, arendame välja oma tugevaid külgi ja võtame sisse oma koha ühiskonnas.  Töö pakub meile rahuldust, tunnet, et oleme millegagi hakkama saanud ja valitseme probleemide üle. Ta annab meile suuna ning püstitab eesmärke, mille poole püüelda, ja takistusi, mida ületada. Kui kaotame töökoha või ei saa mingil põhjusel töötada, tabab meie isiksust sügav emotsionaalne korratus ja häiritus.

Õnnelikud  on need  inimesed, kellel on tööd, kes tunnevad sellest  rõõmu ja on kirglikult sellele pühendunud. Nad paigutavad töösse palju energiat ja indu ning võivad sellisel juhul saavutada tähelepanuväärseid tulemusi.

Kui aga töö hakkab inimesel  motiveerivaid  sundmõtted tekitama ja  tööst on saanud tema eksistentsi mõte ja ainuke rahulolu pakkuv elu koostisosa ning perekond ja lähedased on muutunud teisejärguliseks, on tõenäoliselt alust kahtlustada sõltuvust tööst, ehk töönarkomaaniat.

Töönarkomaania pole seotud mitte eluterve tööga, vaid sõltuvusega ning võimu ja kontrolli kuritarvitamisega. Töönarkomaani jaoks on töökoht sõltuvuse toimimislava, koht, kus otsitakse heakskiitu.

Töönarkomaan on inimene, kes aegamööda mandub emotsionaalselt  ning satub sõltuvusse kontrollist ja võimust, haaratuna sunnist heakskiitu pälvida ja edu saavutada. Töö kui sundtegevus kasvab välja töönarkomaani perfektsionismist ja võistlejaloomusest. Ülemäärane töö, mis pumpab vere adrenaliinisisalduse kõrgele, haarab töönarkomaani oma küüsi ja sundvajadus heakskiitu leida õhutab teda jäämagi askeldama, tõhusalt tegutsema ning nautima kiiduavaldusi, mis tublile tööle osaks saavad.

Töö on „süst“, narkootikum, mis vabastab töönarkomaani viha, haavumise, süü ja hirmu põhjustanud emotsionaalse valu kogemisest.

Töönarkomaanid ei suuda mitte töötada, ilma et muutuksid ärevaks. Töömask  (mulje, mida nad teistele soovivad jätta) hakkab seega nende eneste elu üle valitsema ja neelab peagi alla ka perekonnaliikmete elud. Hirm, ärevus ja viha projitseeritakse lähedastele inimestele.

Töönarkomaanidele on oluline, et neil oleks alati õigus: see võimaldab neil väliskeskkonda kontrollida ja sisemise kaose vastu samme astuda. Et töönarkomaanide psüühika pole tasakaalustatud, moondub nende vaatenurk elu ja armastuse tõelisele tähendusele ja väärtusele.

Tööst saab sõltuja jaoks hingeseisund kui amet. See on põgenemine ülemäära tähtsaks  puhutud vastutustunde varju, eemale tõelisest lähedusest teistega.

Saavutuste tipud pakuvad omamoodi ekstaasi ja nendega kaasnev vere adrenaliinisisalduse tõusulaine mõjub narkootikumina. Inimesed võivad sellest joobuda.  Ületöötamisele on antud ühiskkonna õnnistus. Töö asetatakse esikohale, sest töönarkomaanid soovivad üle kõige olla edukad või seda, et kaaslased neid edukaks peaksid. Perekondlikud ja isklikud väärtused jäävad tahaplaanile või kaovad sootuks.

Töönarkomaanid vajavad oma  sõltuvuse äratundmiseks abi ja julgust. Selleks, et taibata, millal abi vajatakse, läheb tarvis palju alandlikkust, vaprust ja elutarkust. Sageli on töösõltlastel  raske mõista vastupidist, sest nad eelistavad enesest mõelda kui inimesest,  kes „teeb ju perekonna heaks kõik“.

Praegusel konkurentsi ja hirmu tööd kaotada  ajastul  võib meie kõigiga juhtuda see, et töö on hakkab võimutsema meie kodusid ning laastama meie tervist ja suhteid. Alati ei pea sellest kujunema sõltuvus, vaid hirm kaotada oma senine heaolu.

Kuidas säilitada oma töö nii, et see ei „neelaks“ meid alla, et tööga liigne hõivatus ei  rööviks    meie energiat ja võimet probleeme lahendada?

  • Eelkõige püstitada endale eesmärgid, mis on jõukohased, mis ei nõuaks meeleheitlikke pingutusi ega viiks   füüsilise, vaimse  ja psüühilise kurnatuseni.
  • Tunnistada oma lähedastele, et töö valitseb mu elu.
  • Töösõltlase juured on tema lapsepõlves, seega süveneda perekonnalukku. Selleks on vaja psühhoterapeudi abi.
  • Teha tööd oma tunnetega, eelkõige viha ja süütundega.
  • Arendada endas kuulamisoskust ja enesekehtestamist.
  • Jätta endale aega oma ”mina” selgepiirilise määratlemisega.
  • Väljendama oma vajadusi ning tundeid.
  • Mitte tunda süütunnet ega ärevust, kui keegi teine teid juhib või teie eest hoolitseb.
  • Püüda lõdvestuda ja lasta teistel ka pingutada.
  • Täiendada perekondlikke traditsioone: nt pühapäevased lõunasöögid, õhtused teejoomised koos perega, sünnipäevad, aastapäevad jmt.
  • Teha koos perega midagi lõbusat.
  • Leida aega iseendaga olemiseks, meelistegevusega tegelemiseks.
  • Teha endale reegliks mitte tegeleda kodus tööasjadega : arvuti, telefonikõned, kohtumised.
  • Teha otsused tööpäeva pikkuse suhtes, mille jooksul te suudate töötada tõhusalt ja mugavalt.
  • Õppida ei ütlema. Öelda ”jah” kui suudate seda rõõmsameelselt täita. Vastasel korral öelge ära või lubage asja kaaluda hiljem, kui teil ausalt midagi anda on ja te pakkumise vääriline olete.
  • Jätke iga päeva lõpuks küllalt energiat, mida koju perekonna juurde kaasa võtta, sest töö on alati olemas, aga perekond ei tarvitse olla.