Et kodus oleks õnne ja rahu

Teismelisega suhtlemisest

TeismelineTeismeline on eakaaslaste, õpetajate ja oma vanemate hinnangute suhtes väga tundlik. Neil on pidev mure, millisena teised teda näevad, kuidas hindavad. See on aeg, kus lapsele saab oluliseks teha ise otsuseid. On raske iseseisvuda kui puudub julgus seda teha. Teismeline oleks nagu kahe tule vahel: mina ise ja need teised- vanemad,  õpetajad, spetsialistid, kaasõpilased.

Enamus vanemaid jätkavad ka teismeliste kasvatamist endisel armastaval, heasoovlikul ja pealekäival moel. Kui me eitame teismeliste iseseisvust, tundub neile, et neid kritiseeritakse ja alahinnatakse. Teismeikka jõudnud lapsi on liiga hilja „kasvatama“ hakata.  Lapsed saavad kõige olulisema elus toimetulekuks juba esimese kolme-nelja aasta jooksul. Kuigi teismelistele muutuvad järjest olulisemaiks enda eakaaslased ja nende endi sisemaailm, tahavad nad endisest veelgi enam oma vanemate toetust ja turvatunnet.

Kui teimelistel on kujunenud enesekindlus ja eneseaustus, siis usaldab ta enda võimeid ja usub mistahes ettevõtmistesse.  Eneseaustus on meie teadmine ja kogemus selle kohta, kes me oleme. See annab märku sellest, kui hästi me ennast tunneme ja milline on meie hinnang sellele, mida me endast teame. Eneseaustust võib piltlikult vaadelda  sisemise tugisamba, keskme või tuumana.

Inimesed, kellel on eluterve, hästiarenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning on endaga kerge olla. Madala eneseaustusega inimene on pidevalt ebakindel, enesekriitiline ja vaevleb süütundes.

Pidevad ebaõnnestumised ja teiste kritiseeriv hinnang toovad vastupidise efekti. Siis ei ole lapse   eneseaustus piisav selleks, et üritada ettetulevad raskused ületada.

Enesekindlus on meie võimete mõõdupuu- see näitab, mida me oskame teha hästi ja nutikalt või siis kehvasti ja ebatõhusalt. See viitab sellele, mida me suudame saavutada. Kui on eluterve eneseaustus, tekib harva probleeme enesekindlusega. Madala eneseaustusega isik leiab, et ebaõnnestumine on sellepärast, et ta ise on üks uur läbikukkumine. Väga raske on õppida siis  midagi uut, kui ta tunned et ollakse  rumal. Võimalik, et teismeline  tunneb end väärtusetuna, tal puudub enda motiveerimiseks eneseaustus.  Esmatähtsaks selles eas saab enesekasvatus ja enda poolt vastuvõetud otsused. Võib aga juhtuda, et   tema edust on vaid teised lähedased huvitatud, tema ise aga oma vanemate poolt  lükatav-tõmmatav.

Me ootame, et laps muutuks. Muutuma peame ka meie- täiskasvanud. Me teeme enda arvates kõige õigemaid otsuseid, abistame neid enda arvates parimal moel. Kas laps tunneb, et teda armastatakse, temast hoolitakse ka siis, kui kooli tulemused ei vasta oodatule?

Kas olete valmis oma lapsele ütlema: „Aita mind, et ma saaksin sind aidata. Ma olen sind sinu probleemide lahendamisel püüdnud aidata, kuid see ei ole toiminud. Palju on uusi alustamisi, kuid kõik on jäänud pooleli. See teeb mind väga murelikuks. Hindan sinu otsustamisvõimet. Sa oled võimeline otsustama, kuid senised sinu otsused ei ole toiminud.  Kas sulle ei tundu, et mõned neist on sulle kahjustavalt mõjunud?“.

Lastel on oma probleemidele tegelikult sisemuses vastused olemas. Nad vajavad enda kõrvale täiskasvanuid, kes neid  mõistaks ja austaks kõige inimlikumal moel. Võimatuna tunduv käitumine võib kõneleda sellest, et käituge minuga teisiti siis  kõik saab korda.