Et kodus oleks õnne ja rahu

Süütunne

Terve ja haige süütunne

Süütunne on märk eksimisest ja seepärast tuleks selle ilmnemist rõõmuga tervitada, sest see aitab meil tagasi pöörduda õigele teele. Süütunnet tunneme me aeg-ajalt kõik ja see on normaalne.

Kui keegi on minu teo pärast kannatada saanud, siis on sellele järgnev süütunne loomulik. Sellisel juhul saame rääkida tervest süütundest. Minu tegu oli ekslik, teine kannatas selle pärast. Ma eksisin,  andestan teisele või heastan mõnel muul viisil. Elu läheb edasi ja süütunne ei hakka igapäevaelu segama.

On olemas haige süütunne. Haige süütundega on tegemist, kui inimene tunneb ennast süüdi olevat, ilma et tal lasuks tõelist süüd.

Säärast laadi süütunded tekivad, kui inimene ei suuda tajuda oma piire. Ta ei saa aru, kus ta ise lõpeb ja kus teised algavad. Ta tunneb end süüdi asjades, milles ta süüdi ei ole. Haige süütunne annab tunnistust valede koormate kandmisest, teiste elu elamisest

Näiteks alkohooliku abikaasa, kes usub, et ta on olnud halb naine ja mees joob selle pärast.

Haiget süütunnet põeb ka naine, kes ei julge lahkuda oma vana ema juurest ega kodust välja minna, kuigi ta on juba keskealine. Ta kujutab ette, et ei või ema jätta, sest see oleks ema suhtes ülekohtune. Ema vajab tütart ja sellepärast pole tal oma elule mingit õigust.

Haiget süütunnet põeb ka töötaja, kes on nõus tegema lõputult ületunde ja musta tööd, sest arvab, et firma halb käekäik on tema süü. Ta tunneb kogu aeg, et ta ei ole teinud küllalt, kuigi pole kuus aastat puhkust võtnud ja on töötanud ühte järge kaks kuud järjest, ilma et tal oleks olnud ainustki vaba nädalalõppu.

Haiget süütunnet põeb ka mees, kes laseb naisel enda üle valitseda ega söenda väärkohtlemisele vastu astuda, sest tunneb, et ainult tema üksi vastutab naise haiglase oleku pärast.

Millest see tuleb, et mõni inimene ei suuda vahet teha haige ja terve süütunde vahel?

See võib tulla sellest, et niisuguse inimese piire on keegi varasemas elus rikkunud. Piiride rikkumine tähendab, et ei austata teise inimese erisugusust.

Kõige sagedamini juhtub seda lapsepõlves. Vanemad ei austa lapsi, vaid peavad neid omandiks. Nii nad siis lükkavad laste kaela oma ebaõnnestumisi ja tundeid. Nad panevad lapse olukorda, mille eest nad ise peaksid  vastutama. Kui isa elab välja oma halba enesetunnet laste peale ja nimetab seda kasvatamiseks, siis laps tunneb, et ta vastutab isa paha enesetunde pärast. Laps ei suuda kriitiliselt hinnata isa võimekust tegutseda lapsevanemana, vaid usub kõike, mida isa ütleb või teeb.

Ka ema võib panna lapse turjale nii oma kibestumise kui rahuldamata vajadused, süüdistades alateadlikult last selles, et on abielus mehega, kes teda vääralt kohtleb. Kuna ta ei julge oma viha mehe peale välja valada, saab laps selle enda kaela, kuigi ehk ema ei teegi seda teadlikult.

Lapse piiride rikkumisega on tegemist säärasel juhul, kui lapsel ei lubata laps olla, sest talle endalegi teadmata vastutab oma vanemate tunnete eest. Laps vajab vanemaid, kelle jaoks olla laps.

Neis olukordades õpib laps tundma haiget süütunnet. Kui ta saab täiskasvanuks, siis pole tal piire iseenda ja teiste vahel. Nii ta siis jätkab seda, mida lapsena õppis. Ta tunneb, et kõik on tema süü ja tema vastutab kõige eest, mis tema ümber sünnib. Teda hakatakse ära kasutama ja temast võib saada alaline ohver. Nii võib ta süütunnet  tunda kõigi ja kõige pärast, võttes ikka rohke kohustusi ja vastutust. Sellega justkui leevendab ta enda halba tunnet.  Teised pääsevad vastutuse võtmisest, sest süüdlane on käeulatuses.

Mida hakata peale säärase haige süütundega?

Kuidas aidata näiteks abielumeest, kes tunneb süüdi, et paarisuhe ei laabu, ja kes selle süütunde ajel kogu aeg endast ja oma arusaamadest lahti ütleb ning kõik oma vajadused ja tunded hülgab?

Ka teine pool peanb kandma oma osa vastutusest. Süüd tundev kannataja  vajab toetust, et söendaks hakata ennast kaitsma.

Haige süütunde käes vaevlev inimene peaks oma piirid uuesti üles ehitama. Ta peab ja võib  uskuda, et tema tunded ja tõlgendused olukordadest ei ole ilmtingimata halvad ega valed ning iseenda kaitsmine ei ole kuritegu. Ta peab õppima lootma oma reaktsioonidele. Õppima väljendama enda mina vajadusi ja arvamust. Kui tal on paarisuhtes halb olla, ei tähenda see veel ilmtingimata, et ta on teinud midagi valesti või olnud paha. See võib tähendada hoopis, et tema piire ei austata ja teda koheldakse vääralt. Tema halva enesetunde põhjus võib olla see, et ta ütleb kogu aeg lahti iseendast ja annab teistele säärast ruumi, mis tollele ei kuulu.

Ennast kogu aeg süüdi tundev inimene hülgav iseenda täiesti automaatselt.

Paarisuhe, kus teine pool järjekindlalt endast lahti ütleb, kogub endasse plahvatusohtliku materjali. Kui mõõt täis saab, ei anna selle suhte parandamiseks enam suurt midagi teha. Üks pool tunneb olevat alla neelanud nii palju, et ei taha enam midagi üles ehitada ja näeb ainsat väljapääsu abielulahutuses.

Seepärast on väga tähtis, et pooled peaksid kinni oma terviklikkusest ja puutumatusest. Liiga palju järele andes ja endast lahti öeldes ei tee naine või mees halba ainult endale, vaid ka abikaasale.

Head liitu ei saa sündida seal, kus iseennast ei austata. Seal, kus puudub iseendast lugupidamine, ei saa juttugi olla teise inimese austamisest. Keegi ei suuda iseennast austada, kui teised ei ole teda ennast lugupidavalt kohelnud. See, kes iseennast pidevalt hülgab, ei austa ennast.

Haige süütundega inimene vajab psühhoterapeudi abi. Ilma  abita ei suuda ta usaldada oma tõlgitsusi olukordadest, vaid kohaneb ja mugandub ning annab teisele järele ka neil juhtudel, kui seda ei peaks tegema.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut