Et kodus oleks õnne ja rahu

Peresuhted

Paarisuhe kui auto ja selle hooldamine

PaarissuhtedPaarisuhet võiks võrrelda auto ja selle juhtimisega.  Kui me ostame uue auto, siis on kõik  uus ning auto veereb nagu iseenesest.  Nii ka kooselus, kui armutakse ja ollakse alles alguses, tundub kõik nii  ilus ja arvatakse, et nii see jääbki.

Auto näidikud hakkavad andma märku, kui midagi hakkab korrast ära minema. Paarisuhteski on ohumärgid, mis annavad teada, et midagi oleks vaja korrastada. Autole  minnakse esimesel võimalusel  remonti küsima. Paarisuhte mittetoimimise korral  hakatakse sageli üksteist süüdistama  ja mõttetuid seletusi otsima. Süüdlase otsimise asemel võiksime endalt küsida:  „Mis on see, mis meie suhtes enam ei toimi? Mida mina saan selleks teha, et olukord muutuks?”

Seega peab kumbki osapool paarisuhtes endalt küsima: “Mil viisil mina sellesse panustan?”

PREP-programmi eesmärgiks on aidata kaasa, et paarisuhe just selles suunas areneks.

PREP-paarisuhtekoolituse  tuum peitub selles, et eelkõige nõuab see paarilt  otsustavat  tahet muutusprotsess ette võtta ning valmisolekut  mõlemapoolset  panustamist, et muutust ellu viia. Niisiis on aluseks otsus ja tahe pühenduda oma suhte paremaks muutmisele.

Paarisuhtekoolitus ei ole kindlasti mahavisatud aeg. See aitab paaridel saavutada  lähedus ning käivitada protsessid, mis viivad sügavama, tervema ja elujõulisema suhteni pikas perspektiivis. Parandades paarisuhte kvaliteeti, parandavad nii naine kui mees ka oma laste elukvaliteeti. Panustades oma suhte parandamisse, omandades paremaid konfliktilahendusoskusi, lihvides suhtlemisoskusi ja tugevdades pereväärtusi, võimaldame oma lastele harmoonilisema keskkonna, kust nad saavad eluks kaasa parimad oskused.

Milliseid suhtekoolitusi hetkel Eestis läbi viiakse?

Eestis on hetkel usaldusväärseimaks  suhtekoolitusteks PREP paarisuhte koolitus ja  (Within My Reach) Minu suhe on minu kätes. Need koolitused tuginevad rahvusvahelistele uuringutele, mida on pidevalt täiendatud.

Minu suhe minu kätes on oskustepõhine interaktiivne koolitusprogramm üksikisikutele. See annab konkreetseid oskuseid ja uusi vaatenurki sügavamat rahulolu pakkuva ning emotsionaalselt rikastava lähisuhteni jõudmiseks. Programm toetab osalejat iseenda paremal mõistmisel, teadliku armastuse mõtestamisel ning saadud oskuste ja kogemuste baasil isiklike otsuste ja valikute tegemisel.
Tänu SA Väärtustades Elu  initsiatiivile on need  koolitused ja koolitajad Eestis olemas.

Perekeskusel  Sina ja Mina on tänuväärne panus Gordoni Perekooli koolitajate väljaõppel ja koolituste korraldamisel.

Gordoni Perekoolis õpitakse ennast ja last paremini mõistma ning muutma peresuhteid avatumaks ja lähedasemaks. Koos vaadeldakse erinevaid probleeme perekonnaliikmete omavahelises suhtlemises ning harjutatakse kuulamis-, väljendus- ja erinevaid suhtlemisoskusi. Perekoolis õpitakse praktilise harjutamise, rollimängude, kogemuse analüüsi, lühiloengute ja professionaalselt juhitud rühmatööde ning arutelude abil.

Loeng „Laste nõustamine”

PoissEesti Sotsiaalvaldkonna Foorumil 28.05. 2015

Lapsi nõustada on kordades raskem kui täiskasvanuid. Lapsed ei oska oma probleeme ise sõnastada ega neist ka sageli aru saada.
Nõustaja, olgu selleks  psühholoog, sotsiaaltöötaja, lastekaitsetöötaja või õpetaja, esmaseks ülesandeks  on aru saada, miks lapse käitumine on muutunud.
Mis paneb teda halvasti käituma? Mis on halva käitumise eesmärgid?  Selleks võib olla võimu, tähelepanu või kättemaksu taotlemine. Mõni laps mõtleb, et ma ei pruugi küll ootustele vastata, aga vähemalt, kui ma midagi ei tee, jäetakse mind ehk rahule.

Loengus keskendutakse sellele, kuidas ära tunda lapse halva käitumise eesmärke ning seeläbi aidata lapsel teadlikuks saada selle põhjustest.

Edasi vaata loengu materjale: Koolitusmaterjalid alt.

LAPSEVANEM KOOLIKIUSAMISEST: kas pean lapsele õpetama, kuhu kõige valusam vastu oleks lüüa?

3tfsb3z4.eyo

KIUSAMISE MITU NÄGU: Enamjaolt on kiusatav üksi ja kiusajad võivad moodustada kamba, kellega koos endast nõrgemat ründama hakatakse. Vägivald ei pea olema alati füüsiline, vaid võib olla ka vaimne. (PantherMedia / Scanpix)

“Mida peaksin mina kui ema tegema? Kas pean õpetama enda last, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?” küsib ema, kelle laps on langenud koolivägivalla ohvriks ja kes on seetõttu viimse piirini viidud. 

Merle (nimi muudetud) poeg alustas kooliteed möödunud sügisel ning kooliminek tekitas nii talle endale kui lapsele elevust – uute sõprade ootus, iseseisvumine, igasuguste teadmiste omandamine. Toona ei aimanud ­Merle, et just tema laps on see, kes peab, selle asemel, et kaaslastega mängida, end nende eest hoopiski kaitsma õppima. ­Merle selgitab, et ta ei arva üldse, nagu oleks tema laps paipoiss, vaid teab, et on temagi poisikrutskeid täis nagu nad kõik selles eas. Kuid seda, et poeg kedagi kuskil nurga taga peksmas käiks nii, nagu temaga tehakse, Merle ei usu.

“Kas tõesti ei õpetata kodudes, et endast väiksemaid ja ­väetimaid ei kiusata, vaid aidatakse?” on Merle nõutu. “Kaua ma pean kuulama, et mu last ­hoitakse staadionil palliruumis luku taga või siis lihtsalt hoi­takse mitmekesi kinni ja lüüakse?”

Merle lisab, et seniajani on ta toimuvat kõrvalt vaadanud ja kuulanud, sest tegelikult ei poolda ta üldse lapsevanema sekkumist laste omavahelistesse ­tülidesse. Tema sõnul peaksid lapsed suutma enda asjad ise klaarida, kuid kuskilt tuleb temalgi piir ette. Mida aga ette võtta?

Pekstakse teineteist saabastega vastu pead 

“Mida mina kui ema nüüd tegema peaksin? Kas pean oma lapsele ka õpetama, kuhu oleks kõige valusam vastu lüüa?” küsib Merle ja lisab teise mõttekäigu, kuidas ehk kiusamist ohjes hoida: “Koolid peaksid tunniplaani lisama tunni, kus vähemalt kord nädalas kiusamisest ja selle tagajärgedest räägitakse.”

“Minu kooliajal oli samuti kiusamist, aga see algas pigem põhikoolis,” räägib Anneli (nimi muudetud), kelle laps on praegu viiene. Ta lisab, et kuulates teiste lapsevanemate jutte, mis koolides toimub, on tal juba praegu tekkinud kerge hirm enda lapse koolimineku ees: “Ma ausalt ei kujuta ette, kus nii väikesed lapsed üldse selle mõtte, et keegi neile ei meeldi, võtavad?”

Elen (nimi muudetud) ütleb, et temagi laps on kodus rääkinud, kuidas mitte ainult poisid,vaid ka tüdrukud teineteise kallal vägivallatsevad.

“Algklasside puhul olen märganud, et pigem ongi just mitte vaimne, vaid füüsiline vägivald. Aga ega ainult poisid ei vehi, tüdrukud ikka ka. Pekstakse teineteist saabastega vastu pead, lüüakse raamatuga või torgitakse pliiatsitega. Valus on vaadata muidugi, kui laps nutab ega taha kooli minna ja õpetaja nõutult käsi laiutab, sest lastega rääkimine pole kasu toonud. Kui olen märganud, olen ikka mõne karmima sõna öelnud. Seepeale kiusajad tõmbuvad tagasi. Ma muidugi ei tea, mis tagajärjed sel on – kas hakatakse rohkem kiusama või lõpetavad nad selle ära,” räägib Elen.

Laps otsib tähelepanu?

Enda kooliajast ta midagi sellist nagu tema laps kodus räägib, ei mäleta: “Eks muidugi oli neid, kes kellelegi halvasti ütlesid või lõid, aga algklassidest ma seda nii küll ei mäleta. Ma ei tea, kas pole vanematel laste jaoks aega või peavadki nad normaalseks sellist omavahelist võitlust, aga selles, et väike laps tahab olla teisega paha, ma ei usu. Nende emotsioonide taga on kindlasti midagi enamat – ehk tahavad nad tähelepanu ja teavad juba, et muudmoodi seda ei saa, kui midagi halba tehes? Sest nii on õpetatud kodus – olles hea laps, ei märka sind keegi, aga tee pahandust ja kohe oled tähelepanu keskpunktis. Ehk on põhjus kuskil siin ja aitama peaks nii kiusajat kui kiusatavat?”

Politsei: kiusamisele viitav käitumine järjest nooremate seas

Politsei- ja piirivalveameti vanemkorrakaitseametniku Kristel-Liis Kaunismaa sõnul on nõu saamiseks politsei poole pöördunud lapsevanemad, kelle laps käib lasteaias või algkoolis. Kaunismaa saab enda kogemuse põhjal öelda, et kiusamisele viitav käitumine hakkab silma järjest nooremate laste seas. Lasteaialaste puhul väljendub kiusamine näiteks mänguasjade äravõtmises, hammustamises, näpistamises või löömises. Vägivalla põhjuseid võib Kaunismaa sõnul olla mitu: “Teatud vaimse tervise rikked, mille puhul lapse käitumine võib teisi häirida.

Samas võib laps olla kodus väärkoheldud või on näinud pealt, kuidas vanemad omavahel vägivalda tarvitavad. Kolmas võimalus on, et laps jäljendab filmides või arvutimängudes nähtut.” Seadusest tulenevalt alla 14aastase lapse puhul politsei menetlust ei alusta, juhtumi kohta tehakse teade omavalitsuse lastekaitsetöötajale.

Abi vajavad mõlemad – nii kiusaja kui ka kiusatav

Perekeskus Sina ja Mina kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Ene Raudla ütleb, et koolikiusamisest rääkimine pole kaebamine ja kiusamise korral on kõige tähtsam, et laps räägiks oma probleemist tema jaoks usaldusliku isikuga, sest ta ei suuda kohe enda eest seista. “Kui lapsevanemad õpetavad kiusatavale enda eest seismise viise ja võtteid, mis võivad omakorda vägivalda õhutada, on see nagu ahelreaktsioon, millel ei olegi lõppu,” räägib Raudla, et avalikustada tuleks kõik kiusamise juhud ning mitte piirduda vaid “miks” küsimusega, vaid otsida lahendusi.

Raudla sõnul tuleks lastele õpetada tülisid lahendama sõbralikult. Raudla ütleb, et abi ei vaja vaid kiusatav, vaid ka kiusaja, kelle hirm võib olla teinekord suuremgi kui kiusataval: “Tal on palju energiat, ta on sõnaosav ja oskab teisi mõjutada. Populaarsus võib olla näiline ja tegelikult on kiusajal endal hirm, et teda võidakse kiusata. Tegelikult teda ei sallita ja tal on tõsine hirm saada hüljatud. Mida julmem kiusaja, seda suurem on tema hirm, et teda hakatakse kiusama.” Kui kiusatav räägib, tuleb teda Raudla sõnul kuulata ja uskuda nii, et laps tunnetaks, et teda on mõistetud. Näiteks üks laps, kelle kiusamisega koolis tõsiselt ei tegeldud, rääkis oma loo Raudla vastuvõtul ja lõpuks küsis temalt: “Kas sa tegelikult ka usud mind või teed ainult näo, nagu usuksid?”

Raudla ütleb, et kiusatakse neid, kes millegi poolest erinevad: näiteks on targem, väiksemat kasvu, paksem, aeglasem, vaesem, rikkam. Et kiusamist on olnud ajast aega ja võimalik, et seda on praegu rohkem kui varem: “Raskest ajast minnakse läbi ja väljutakse agressiivse käitumisega. Kui vaatame täiskasvanute maailma, tulevad mudelid paljuski sealt. Lapsed ei ole pimedad ega kurdid, ja laps, kes on kodus kogenud armastust ja headust, ei tuleks selle pealegi, et kedagi kiusata. Probleem on kiusaja kodus.”

Allikas: Õhtuleht

Laste kasvatuskorra jagamine peale lahkuminekut

LapsPsühholoogi  poole pöördutakse üha enam laste kasvatuskorra jagamisega tekkinud lahkhelisid lahendama.

Paar, kes on oma kooselu lõpetanud ja kellel on ühine laps/lapsed,  ei suuda teatud juhtudel  kokku leppida selles, kuidas oleks mõistlik lapsega edasi suhelda, kelle juurde jääb tema alaline elukoht jne.

Lapse ühised vanemad elavad kumbki oma elu edasi, kuid laps on ikka veel segaduses ja teadmatuses. Viimases hädas pöördutakse  kasvatuskorra jagamisel viimast sõna ütlema kohtu poole.

Kohtus on omad sätted  ja seadused, mille alusel otsustatakse kus ja kelle juures kui kaua peaks laps olema. Kohus ei ole mõistagi selgeltnägija, et hinnata mis oleks lapsele parim.

Vanematel on oma tahtmised ja soovid. Lapse arvamus jääb sageli aga arvestamata. Kui laps näiteks teatab ühel päeval, et ta ei taha enam isa juures nädala aega  olla, siis tavaliselt hakkavad isad lapse ema süüdistama, et too manipuleerib lapsega, ei lase last isa juurde jmt.

Tegelikult ei tarvitse see nii üldsegi olla.

Lapsed jäävad oma vanemate lahkumineku eelsete ja järgsete  lahendamata pingete vahele.

Laste jaoks on kõige raskem näha, et tema vanemad ei saa enam omavahel hästi läbi. Ta ei talu,  kui isa räägib emaga või ema isaga süüdistavalt. Lapse tõlgenduses tähendab see, et isa/ema on kuri.

Lapsel on peale vanemate lahkuminekut niigi raske. Oleks mõistlik anda kõigile  aega uue  olukorraga kohanemiseks, eelkõige lapsele. Parim oleks lapsele see, kui paar suudaks enne lahkuminekut oma pinged ning erimeelsused lahendada. Leppimine  sellega, et lahkuminek on vältimatu väljund kooselus tekkinud  erimeelsuste  lahendamiseks on tegelikult terve  protsess,  mis vajab lahkuminejatelt eelkõige tööd iseendaga. Kui jääb kibestumine, siis paratamatult kandub see lapsele, kes mitte milleski süüdi ei ole.

 

Mis on paarisuhtes oluline?

Kuidas korrastada oma paarisuhet?

KoosHästi toimiv kooselu vallandab inimestes energiat, loovust ja elurõõmu. See teeb meid avatumaks, sallivamaks ja sõbralikumaks. Hea suhte nurgakivideks on turvatunne, intiimsus, kohusetunne ja usk tulevikku. Need nurgakivid põhinevad kahepoolsusel- mõlemad peavad võtma vastutuse selle eest, mida nad ütlevad või teevad, mõlemad peavad end tundma turvaliselt ja mõlemal  peab olema usk ühisesse tulevikku teineteisega.  Kumbki osapool peab endalt küsima. „Mil viisil mina sellesse panustan?“.

Rahulolu paarisuhtes oleneb kõige muu hulgas suuresti turvatunde, intiimsuse ja usalduse tasemest partnerite vahel. See eeldab aga paarisuhet keskkonnas, kus on võimalik suhelda.

Kindlasti alustatakse oma kooselu parimate lootuste ja kavatsustega.  Paarisuhe moodustub alati kahe osapoole vahelises arengus. See tähendab, et mõlemad vastutavad selle eest, et mõlemal oleks suhtes hea olla.  Nii head kui halvad suhted luuakse kahe inimese vahelise suhtlemise käigus. See milline on ühe või teise paarisuhte kvaliteet, määrab partnerite omavaheline koosmäng. See on see, mil moel teineteisele reageeritakse ja vastatakse- nii sõnades kui läbi tegude. Kui teise kohalolek või selle puudumine  hakkab tunduma pigem haigettegevana ja stressirohkena kui tuge andva ja rõõmustavana,  siis tekib küll küsimus: „ Miks ma üldse sinuga koos olen?“. Aeg-ajalt peaksid kõik  kooselus olevad partnerid endalt küsima: „Kas minu paarisuhe on rahuldustpakkuv?  Kas see suhe   kaitseb stressi ja eluraskuste korral ning annab kindla kaitsekilbi tuleviku suhtes?“. Kui on midagi, mis mulle selles kooselus ei meeldi, siis on vaja sellest rääkida.  Enne kui hakata oma  partneriga rääkima oleks hea küsida endalt, mida ma tahan talle öelda.

Esitage endale mõned küsimused.

Kas ma tunnen end paarisuhtes turvaliselt? Kas ma tunnen end armastatuna, hoolitsetuna ja märgatuna. Kas mul on oma partneriga hea koos olla?  Kas ma igatsen ta järele? Millal mina ütlesin ja millal partner mulle ütles: „Armastan sind. Oled mulle kallis“.

See, kuidas me vestlust alustame, saab sageli määravaks selles, mil viisil see lõpeb. Seetõttu on oluline aru saada, kuidas erinevad pöördumise viisid võivad erinevaid reaktsioone esile kutsuda.

Kui väljendame end läbi „mina-sõnumite“, ütleme midagi selle kohta, kuidas me ise midagi näeme ja tunneme. Et selgust saada   määratlemata olukorras, olekski vaja eelkõige hinnanguvabalt kirjeldada seda olukorda, mis on ilmselgelt teile vastuvõetamatu ning depressiooni tekitav. Rääkige   oma tunnetest, mida selline olukord  teis põhjustab ning selle olukorra mõjust teile.

Kui räägime aga „sina-sõnumite“ kaudu, üritame öelda kuidas teine väidetavalt midagi näeb, mõtleb, arvab, ilma et meil oleks üldse eeldust teada, kas see on tõsi või mitte. Teine võib tunda end süüdi, tõmbub tagasi või lahkub olukorrast üldse.

Üritada koos leida vastused järgmistele küsimustele:

 Millised nägemused  on meil meie kooselule pikemas plaanis? Kas meil  on ühiseid nägemusi meie kooselu tuleviku suhtes? Kas me näeme meie kooselus ressurssi? Kas nii mina kui partner panustame  meie kooselusse võrdselt?  Kas me oleme oma kooselule  pühendunud?

Kui partner keeldub teiega sel viisil arutlemast, siis on mõttekam pöörduda paarinõustaja poole, et leida sellele olukorrale mingigi lahendus.

Füüsiline karistamine

Last lüües tõukame  ta meist endast eemale.

KaristamineMillised tagajärjed on lapse ja vanema suhtele füüsilise karistamise tagajärjel?

Füüsiline karistamine on vanema üks võimu väljendamise viisidest. Kui laps on väike, siis ta võib küll  kuuletuda vanema, kuid murdeeas või hiljem võib lapse ja vanema suhe muutuda konfliktseks. Laps ei kuuletu vanemale ega ka teistele täiskasvanutele. Temas on viha ja trots, mis temasse on kunagi kogunenud. Suhetes puudub lähedus ja soojus. Vanem on ju lapse endast eemale peksnud või tõuganud. Laps võib muutuda kinniseks, õpiedukus langeb, võib hakata halvasti käituma ka koolis. Sel viisil võib ta oma vanematele tahta „kätte maksta“: „Karistan teid sel moel, see on see, mida mina saan teha“.

Mida tunneb laps, kui teda lüüakse?

Eelkõige valu. Füüsilisest valust saadakse üle, hingeline valu jääb aga aastateks. Valu teiseneb vihaks, kurbuseks, alanduseks. Tema enesehinnangus kujuneb teadmine endast kui halvast lapsest. Laps võib ise hakata agressiivselt käituma teiste laste suhtes Kaob lapsele omane rõõm ja sära. Laps võib hakata tundma pidevat  hirmu, on  kartlik, häbelik. Iga laps vajab tunnet, et teda armastatakse. Laps, keda vanemad löövad, arvavad, et teda ei taheta, teda ei armastata.

Kas mõni karistusviis on leebem: tutistamine, pepulaks või on kõik ühtemoodi halvad?

Mistahes füüsiline  karistusviis on lubamatu. Vähemalt mina arvan nii. Vanematel, kes sel viisil oma lapsi kasvatavad, puuduvad teistsugused oskused lapse mõjutamiseks. Vaimne vägivald lapse suhtes on oma olemuselt samuti võimu näitamine. Tagajärjed on samad, mis löömisel. Puudub ainult füüsiline valu.

Vanematele tundub, et laps on karistamatu ja teeb, mida tahab. Millelegi muule ei reageeri kui ainult löömisele – kuidas siis karistada ilma vitsata või rihmata?

Ei ole olemas sõnakuulmatuid lapsi. Laste sõnum meile, täiskasvanutele on: „Käituge meiega teistmoodi ja kõik saab korda“. Missugune on see teistmoodi käitumine? Eelkõige on vaja last kuulata nii, et ta saab aru, et teda tõesti mõistetakse. Kui meie oleme last kuulanud ja mõistnud, siis hakkab ta ka meid kuulama ja mõistma, mida meie tahame öelda. On oluline vahet teha, kellel on probleem. Vahel on lapsel probleem oma vanematega, sest nad ei mõista ega kuula mis võib lapsele probleemiks olla. Laps vajab piire, eelkõige iseenda turvalisuse jaoks. Mulle on vastuvõetamatu lapse karistamine, sest ma tean, et on võimalik kasvatada ka ilma selleta. Seda oskust on võimalik õppida Gordoni perekoolis. Sealt saadud oskused ei toimi aga siis, kui vanem iseendaga tööd ei tee. Karistamine on kõige lihtsam viis panna lapsi tegema nii nagu meie tahame. Hiljem, kui lapse füüsiline ja psühholoogiline jõud kasvab,  hakkab karistatud laps käituma meiega nii nagu tema tahab.

Kuidas võib lapsepõlves kogetud füüsiline karistamine mõjutada inimest täiskasvanueas?

See võib avalduda mitmeti, oleneb inimese isiksuse eripärast. Võib esineda vältivat käitumist, arglikkust. Inimene ei julge võtta riske sest  kardab eksida. Alateadlikult on talle mällu sööbinud, et peab olema korralik ja tubli. Kui seda ei ole, siis saad karistada. Tundmatut väldib. Võib esineda ka vastupidist: inimese käitumises domineerib agressiivsus ja ühiskonnavastane tegevus. Nii elatakse välja oma viha ja trotsi, mida tema on lapsepõlves pidanud kogema. Osadel inimestel  võib esineda mitmesuguseid hirme ja foobiaid. Ka psüühiline vägivald või hooletusse jätmine lapsepõlves võib anda samasuguseid tagajärgi.  Enamik psüühilisi häireid on  alguse saanud just lapsepõlvest.

Kas on võimalik läbi saada üldse ilma karistamata?

On küll. Selleks on vaja süstemaatiliselt lapsevanemaid harida. Lapsed vajavad psühholoogiliselt tugevaid vanemaid. Füüsilist või psüühilist vägivalda kasutavatel vanematel on lapse mõjutamisvahendid, mis viivad küll  kergesti sõnakuulelikkusele, kuid hilisemate  tagajärgedega toimetulek võtavab palju rohkem aega nii ühiskonnalt tervikuna kuni inimese invaliidistumiseni.

Foorumites võtavad sõna inimesed, kes väidavad, et nad on tänu vitsale korralikeks inimesteks kasvanud. Kas see on siiski võimalik?

Jah, see võib nii olla, kuid milliseks on kujunenud selle inimese sisemaailm. Kas see inimene täiskasvanuna tunneb armastust ja hoolimist oma vanemate suhtes? Kui lapsele teha haiget kas füüsiliselt või psühholoogiliselt, teda halvasti koheldes, siis peab selle heastamiseks tegema vähemalt kakskümmend viis seda heastavat asja erinevates kontekstides, et taastuks lapse ja vanema vaheline usaldus. See ei tähenda aga, et täna löön, homme palun jälle andeks. See tähendab, et vanem peab hakkama lapse karistust väärivates   olukordades kasutama teistsuguseid  lahendusi. Sedalaadi oskust on vaja õppida. Meil on tänuväärne Gordoni perekoolitus selleks.

Lapsevanem kirjutab: praegu räägitakse, et last ei tohi füüsiliselt karistada. Ma ei karistagi oma last füüsiliselt, aga vits on meil ikka kodus olemas, kapi otsas. Igaks juhuks. Ka minu lapsepõlves oli meil vits olemas, ahju peal. Viimasel ajal just nende juttude peale olen hakanud kahtlema, kas see on ikka õige – kuigi ei mina ise saanud kodus vitsa ja oma lapsele ka pole andnud.

Ei pea  vits seal olema. See on vajalik teie enda tugevuse tagamiseks, igaks juhuks. Kui teil on tarkus ja osksused lapsega mistahes olukorras käituda nii, et te mõlemad tunnete end hästi, siis milleks vits.

 

Saan ennast ise aidata

  • Ma ise olen jõud, mida otsin.
  • Minevik- see on üks osa minu elu rikkusest ja täiusest. Ilma selle rikkuse ja täiuseta ei oleks ma praegu siin. Tegin parima, mida oskasin. Lasen oma mineviku armastusega vabaks ja olen tänulik, et see on minu elu rikastanud.
  • Ma otsustan uskuda, et ma suudan muutusi läbi viia.
  • Negatiivsele mõttele ütle. „Aitäh, et sa tulid. Ma ei vaja sind enam. Olen otsustanud negatiivust enam mitte toita“.
  • Ma ei upu negatiivsuse merre, kui mul on võimalus ujuda elu ookeanis.
  • Ükskõik, mis maailmas toimub, saan mina teha, mis on minu jaoks õige.
  • Olen iseendale toeks, tehes enda jaoks õigeid otsuseid.
  • Minu praegused kogemused on trepiastmed uute võimaluste juurde.
  • Minus on olemas jõud, et elada oma elu nii, et sellel on eesmärk ja tähendus.
  • Öelda iseendale: „Ma armastan sind, armastan väga“.
  • Tahan iga päev areneda ja õppida ning muutuda, ma olen just nii hea kui ma praegu olen.
  • Ma sõlmin iseendaga sisemisel tasandil rahu. 
  • Minus on olemas jõud muuta oma elu. Olen valmis muutma oma mõtlemist ja lahti laskma mõttemallidest, mis hoiavad mind kinni minevikus.
  • Ma olen valmis vaeva nägema, et viia läbi muutusi oma kehas ja elus.
  • Pole tähtis, kus ma oma elus praegu olen, annan endast parima selle teadmise ja arusaamisega mis mul just parajasti on.
  • Väljaöeldud sõnadel on tohutu jõud. Suhtun oma väljaöeldud sõnadesse kui alusesse, millele me pidevalt oma elu loome.
  • See, mida annan endast sõnade kujul, tuleb mulle tagasi kogemusena.
  • Elu on selleks, et mind toetada.
  • Sõnades on jõud. Minu jõud tuleb minu elu eest vastutuse võtmisest.
  • Tahan oma elu eest vastutada, tähendab vastutan oma suu eest..
  • Kui ma kuulen mingit negatiivset lugu, ei korda ma seda kõigile. Kui leian, et see on juba piisavalt ringelnud, lasen ta vabaks. Kui ma kuulen positiivset lugu, räägin selle edasi.
  • Ma valin oma mõtted ise ja need on aluseks vestluseks iseendaga. Ma saan muuta oma mõtted, sõnad ja tõekspidamised paremaks.
  • Ainus inimene, kes muudab minu elu, olen mina ise.
  • Ma armastan ja jaatan ennast.
  • Ma olen valmis õppima end armastama. Ma suhtun oma lapsesse hästi just sellisena, nagu ta on. 
  • Minu jõu lähtepunkt on alati olevikuhetkes.
  • Kõik algab mõttest, aga mõtet saab muuta.
  • Armastust on maailmas kõikjal, ka mina armastan ja olen armastatud.
  • Ma tahan vabaneda. Ma vabanen kõigist pingetest. Ma vabanen kõigist hirmudest. Ma vabanen kõigist oma vanadest veendumustest. Ma tunnen rahu. Ma olen iseendaga kooskõlas. Olen kooskõlas oma loomuliku kulgemisega. Olen väljaspool ohtu. 

Teismelisega suhtlemisest

TeismelineTeismeline on eakaaslaste, õpetajate ja oma vanemate hinnangute suhtes väga tundlik. Neil on pidev mure, millisena teised teda näevad, kuidas hindavad. See on aeg, kus lapsele saab oluliseks teha ise otsuseid. On raske iseseisvuda kui puudub julgus seda teha. Teismeline oleks nagu kahe tule vahel: mina ise ja need teised- vanemad,  õpetajad, spetsialistid, kaasõpilased.

Enamus vanemaid jätkavad ka teismeliste kasvatamist endisel armastaval, heasoovlikul ja pealekäival moel. Kui me eitame teismeliste iseseisvust, tundub neile, et neid kritiseeritakse ja alahinnatakse. Teismeikka jõudnud lapsi on liiga hilja „kasvatama“ hakata.  Lapsed saavad kõige olulisema elus toimetulekuks juba esimese kolme-nelja aasta jooksul. Kuigi teismelistele muutuvad järjest olulisemaiks enda eakaaslased ja nende endi sisemaailm, tahavad nad endisest veelgi enam oma vanemate toetust ja turvatunnet.

Kui teimelistel on kujunenud enesekindlus ja eneseaustus, siis usaldab ta enda võimeid ja usub mistahes ettevõtmistesse.  Eneseaustus on meie teadmine ja kogemus selle kohta, kes me oleme. See annab märku sellest, kui hästi me ennast tunneme ja milline on meie hinnang sellele, mida me endast teame. Eneseaustust võib piltlikult vaadelda  sisemise tugisamba, keskme või tuumana.

Inimesed, kellel on eluterve, hästiarenenud eneseaustus, tunnevad end iseseisvana ning on endaga kerge olla. Madala eneseaustusega inimene on pidevalt ebakindel, enesekriitiline ja vaevleb süütundes.

Pidevad ebaõnnestumised ja teiste kritiseeriv hinnang toovad vastupidise efekti. Siis ei ole lapse   eneseaustus piisav selleks, et üritada ettetulevad raskused ületada.

Enesekindlus on meie võimete mõõdupuu- see näitab, mida me oskame teha hästi ja nutikalt või siis kehvasti ja ebatõhusalt. See viitab sellele, mida me suudame saavutada. Kui on eluterve eneseaustus, tekib harva probleeme enesekindlusega. Madala eneseaustusega isik leiab, et ebaõnnestumine on sellepärast, et ta ise on üks uur läbikukkumine. Väga raske on õppida siis  midagi uut, kui ta tunned et ollakse  rumal. Võimalik, et teismeline  tunneb end väärtusetuna, tal puudub enda motiveerimiseks eneseaustus.  Esmatähtsaks selles eas saab enesekasvatus ja enda poolt vastuvõetud otsused. Võib aga juhtuda, et   tema edust on vaid teised lähedased huvitatud, tema ise aga oma vanemate poolt  lükatav-tõmmatav.

Me ootame, et laps muutuks. Muutuma peame ka meie- täiskasvanud. Me teeme enda arvates kõige õigemaid otsuseid, abistame neid enda arvates parimal moel. Kas laps tunneb, et teda armastatakse, temast hoolitakse ka siis, kui kooli tulemused ei vasta oodatule?

Kas olete valmis oma lapsele ütlema: „Aita mind, et ma saaksin sind aidata. Ma olen sind sinu probleemide lahendamisel püüdnud aidata, kuid see ei ole toiminud. Palju on uusi alustamisi, kuid kõik on jäänud pooleli. See teeb mind väga murelikuks. Hindan sinu otsustamisvõimet. Sa oled võimeline otsustama, kuid senised sinu otsused ei ole toiminud.  Kas sulle ei tundu, et mõned neist on sulle kahjustavalt mõjunud?“.

Lastel on oma probleemidele tegelikult sisemuses vastused olemas. Nad vajavad enda kõrvale täiskasvanuid, kes neid  mõistaks ja austaks kõige inimlikumal moel. Võimatuna tunduv käitumine võib kõneleda sellest, et käituge minuga teisiti siis  kõik saab korda.

Armastuses on oma kord

Rear view of a couple sitting on beachNaine on perekonna süda ja täidab seda sisemiselt eluga, mees kujutab endast turvalisust ja juhib perekonda väljaspool. Nii tunnevad mees ja naine end kõige kindlamalt.

Eri kultuurides partneritega peres on parem, kui naine järgneb mehele tema kultuuri või kodumaale, ja naine nõustub sellega, et lapsed võtavad omaks mehe rahvuse ja kultuuri.  Kui mees tuleb abielu kaudu naise perekonna firmasse või tallu ja selle üle võtab, siis ei lähe asjad hästi. Kui mees loobub naise pärast oma karjäärist ja järgneb naisele, siis pole ta enam täies jõus mees ning naine ei saa teda austada.

Kindel on, et naised tahavad õigeid mehi ja mehed õigeid naisi. Jõud, mis toob esile uue elu, tekib meheliku ja naiseliku polaarsusest, erinevusest ja selles erinevuses peituvast pingest. Teisest küljest on see pinge paljude paarisuhete probleem ning selle talumine ja viljakaks muutmine eeldab suurt vastastikust austust.

Austus on paarisuhte õnnestumise kuldne võti. Mees peab austama naist ja naiselikku, kuigi naine on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Naine peab austama meest ja mehelikku, kuigi mees on teistsugune ehk tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui tema. Partnerid peavad austama ka teineteise päritoluperekonda, kuigi need on erinevad ja neis kehtivad erinevad väärtused.

Kui mees võtab naise, tekib uus side. Elu ja armastus tekivad sidemest ja juhivad meid omakorda uutesse sidemetesse. Vanad sidemed mõjutavad meid ka uutes sidemetes, aga uued on valitsevad.

See on „armastuse kord“, nagu Bert Hellinger (süsteemsete perekonstellatsioonide rajaja) seda nimetab.

Taoline vana ja uue segunemine kannab hoolt elu edasikestmise eest, kuid see poleks võimalik ilma uue ülekaaluta. Seepärast tuleb uude suhtesse asudes vana perekond maha jätta.

Öeldes partnerile „jah“, öeldakse „jah“  ka tema päritolule- koos kõigi raskustega, mis selles võivad sisalduda. Me ei loo suhet, alustades  kooselu või abielu ainult ühe inimesega, vaid alati ka sellega, kust ta pärit on ja mille ta vabatahtlikult või mitte kaasa toob.

Paarisuhe on tähtsam kui suhe lastega, sest paar oli enne lapsi ja paarisuhe on perekonda kandev vundament. Tuleb järgida  korda.

Tubli laps ja psühhosomaatilised häired

Miks ütleme sageli oma lastele, et nad oleksid tublid?
Kas nad siis juba ei ole piisavalt? Lapsele seda öeldes eeldame, et praegu ei ole ta tubli. Kui asjad ei lähe hästi, lisavad vanemad: “Ma tean, et sa oled veel rohkemaks võimeline.”

Tubli laps saab head tähelepanu ja nii on hea olla. See on parim, mida enamus meist kogenud on. Lapsed tahavad ikka veel ja veel tublimad olla, veel rohkem saada seda kiitvat tagasisidet. Ma tahan saada parimaks!
Lastega hüvasti jättes ollakse eriti nõudlikud. Lastele lisatakse tubli olemise kohustusele ka kohustus olla hea laps. “Kuula ikka emme ja issi sõna ja ole hea laps!”.

Kas see laps siis  juba ei ole hea? Kuidas laps halvaks saab minna! Laps ei ole supp, mis halvaks läheb. Naljakas oleks täiskasvanutele soovida: “Ole ikka seadusekuulekas kodanik ja hea lapsevanem!”. (Tiina Tiituse mõtted)

Tublidus võib tulla lihtsamalt, aga ka raskemalt
Lapsele on loomuomane vajadus olla hea – ta teeks mis iganes, et oma vanematele meeldida.
Osad lapsed omandavad kõike väga kergelt, osadel on vaja aga rohkem aega ja vaeva ühe või teise oskuse omandamiseks. Eduelamust tahavad kogeda aga kõik lapsed.
Lapsega, kellel asjad nii kergesti ei suju, tegeletakse rohkem, sest nad vajavad kõrvalist täiskasvanu abi. Nii saavad need lapsed isegi rohkem tunnustust oma pingutustele.

Märkamata võivad jääda aga lapsed, kellel näiliselt on kõik ju hästi. Nemad kuulevad võib-olla isegi vähem tunnustust oma tegemistele. Nemadki pingutavad, et veel tublim olla, sest muidu neid äkki ei märgata.

Tubli laps

Igal lapsel on oma arenguprogramm, üks areneb kiiremini, teine aeglasemalt. Möödas on need ajad kui vanemad ajasid näpuga kasvatusteemalistest raamatutest järge ja võrdlesid siis kirjutatut oma lapsega. Praegusel ajal on tendents võrrelda oma last kellegi teise tuttava lapsega. „Näed, tema oskab juba kirjatähti või tema juba loeb soravalt. Vaata kui ilusti ta peol esines!”. Oh seda häbi, kui laps ei pääsenud eliitkooli. Sissesaanute vanemad on üliõnnelikud ja soovivad, et nende laps oleks ikka võrdne võrdsete seas. Laps ise võib temale esitatud nõuete ja vanemate ootuste vahele hoopiski märkamatuks jääda. Oluliseimaks muutuvad tulemused. Kui laps muutub vanemate jaoks projektiks, võib hakata lapsega juhtuma nii mõndagi. Üheks märguandjaks võib olla haigus. Kui hingel on raske, ei jää sellest puutumata ka keha.

Kuidas mõjutab tubliduse stress lapse tervist?
Pidevast soovist olla tublim võib kujuneda kestev stressiline seisund, mis mõjutab  immuunsüsteemi. Analoogselt on leitud, et harknäärmes ja põrnas – kahes immuunorganis – on selgelt tuvastatav seos närvide töö ja makrofaagrakkude tekkes. Just need rakud hävitavad sissetungivaid viirusi. Stress pärsib kaitserakkude teket otseselt.

Organismi n-ö hapustumise füsioloogiliseks väljundiks on pH-tasakaalu hälbimine rakkude ainevahetuses. Ioonide edasi-tagasi liikumisel läbi rakumembraani jäävad “hapud” (äädikhappe jt) ioonid rakku “vangi”. Kui meie keha pidevate pingete, surutisega ära harjub, harjub ta ka stressi HPA teljel pidurdava noradrenaliini rohkuse ja rõõmuaine serotoniini langusega. Keha harjub pärssivate hormoonide tõusu ja ärevusainetega. Pideva psühholoogilise stressi seisundiga kaasnev ärevus. Laps hindab olukorda iseenda jaoks ähvardavaks ja tajub, et tal ei ole piisavalt võimed olla nii tubli, kui temalt oodatakse.

Tubliduse püüdluse tagajärg – psühhosomaatilised haigused
Täiuslikkuseiha ehk perfektsionism võib põhjustada lapsele kannatusi sel moel, et ta kas ei taha või ei suuda oma eesmärke enda võimete ja ümbritsevate tingimustega vastavusse viia.   Kui eesmärgid on kõrged ja tulemused on oodatust madalamad, tõlgendatakse seda ebaõnnestumisena, mille taga nähakse enda saamatust. Seega kogevad perfektsionistliku kalduvusega lapsed sagedasti ebaõnnestumisi ning on oma ebaõnnestumistest enam häiritud. Seda ei suuda aga täislikkuse poole pürgija ju ometi tunnistada, sest siis on läbikukkumine täielik.

Appi tuleb „haigus”, mis on justkui päästja rollis. Keha hakkab endast signaale andma: kõht valutab, kõht on kinni ja/või lahti, pea valutab, uni on häiritud, oksendamine, iiveldus, psoriaas, ekseem, raskused neelamisel ja söömisel, lihaste tahtmatud tõmblused jm. Haigelt lapselt nõutakse siis ju ilmselgelt vähem. Lõputud meditsiinilised uuringud aga haigust ei tuvasta. No kuidas? Lapsel ju kõht valutab, näost valge. Hommikused iiveldused ja oksendamised. Mis need siis on? Arstid peavad sel juhul tunnistama, et tegemist on psühhosomaatilise häirega ja laps suunatakse psühholoogi poole.

Mõistet “psühhosomaatiline häire” kohtab järjest rohkem. Mida see tähendab? Psychetähendab kreeka keeles hinge, soma keha. Nii tähendab psühhosomaatiline häire haigust või tervislikku olukorda, mille põhjused tulenevad meelelis-vaimsetest teguritest. Maailma Tervishoiu Organisatsiooni andmetel on ligi kolmandik tervislikest hädadest psühhosomaatilise taustaga.
Esimeste arstidena meditsiini ajaloos panid otseseid seoseid meele ja haiguste vahel tähele pärsia arstid Ahmed ibn Sahl al-Balkhi ja Haly Abbas 10. sajandil. Nende järel Galenos. Aga alles 20. sajandil hakati Läänes teaduslikult jälgima meele ja tervise vahelisi seoseid.

Kui laps võtab peres „päästja“ rolli
Psühhosomaatilised vaevused võivad avalduda ka lastel, kes on võtnud perekonnas nn „päästja” rolli. See juhtub siis kui peresüsteemis on asjad viltu ja lapsed võtavad täiskasvanuliku vastutuse probleemide lahendamisel. Ilmselgelt hakkab laps tajuma, et ta ei suuda, kuigi väga tahab perekonda päästa. Lapsele on see väga valus. Kui vaatamata lapse  ponnistustele läheb pere siiski lahku, on see lapsele väga valus kogemus. Laps tunneb süüd, et ta on olnud paha laps, ei ole olnud piisav.

See võib põhjustada lapsele erinevaid emotsionaalseid ning psühhosomaatilisi vaevusi: süütunne, häbenemine, viha, uneprobleemid (magatakse liiga vähe või liiga palju), depressioon, ärevus, stressiga seotud somaatilised haigused (pea- ja kõhuvalu), kontsentratsioonihäired, sotsiaalne isolatsioon, emotsioonide tuimenemine, suitsiidimõtted või -plaanid.

Me kõik vajame teist inimest, kelle kaudu kogeda, et oleme väärtuslikud. Lapsel on samasugused vajadused. Laps tahab olla ja kogeda end väärtuslikuna oma vanemate jaoks. See saab võimalikuks sellisel juhul, kui meie, täiskasvanud oleme avatud vastu võtma seda, mis lapsel on. Olgu see hea või halb.

NÄPUNÄITED:

Kuidas niigi tublit last, kes veelgi tublim olla tahab – ära tunda?

  • Kui laps hakkab pidevalt vastutust võtma, isegi siis, kui seda temalt ei nõuta.
  • On üleliia abivalmis teiste suhtes, tahab nende eest tööd ära teha.
  • Ebakindlus iseenda võimetes piirab riskide võtmist uue õppimisel.
  • Sageli ütleb, et ma ei oska, ei tule toime, kuigi tegelikult saaks hakkama.
  • Pidev muretsemine, kas kõik on ikka õpitud, kas kooliasjad kotis jne.
  • Ei saa magada, muretseb näiteks järgmise päeva kontrolltöö pärast.
  • Püsiv ebaõnnestumise kartus.
  • Pidev ärevusseisund, laps on rahutu. Võib esineda küünte närimist, käte värisemist.
  • On ebakindel, ei usu endasse.
  • Enesekehtestamise raskused, nõustub kõigega, ka siis, kui see talle ei tarvitse meeldidagi.
  • Väike palavik hommikuti sööb halvasti, oksendamine enne lasteaeda või kooli minekut.

Kuidas abistada?

  • Toetada lapse eneseusku, anda mõista, et tema murest on aru saadud. Näiteks: „Mis on see, mis paneb sinu kõhu valutama?“
  • Last toetab, kui vanemad annavad mõista, et ta võib ka eksida.
  • Julgustada last riskima uue proovimisel, tunnustada teda julguse eest: „ Hindan väga, et sa proovisid”, ka siis kui asi koheselt ei õnnestunud.
  • Hea oleks, kui lapsevanemate enda sõnad ja kehakeel sünkroniseeruksid. Kui ütleme lapsele, et pole midagi, küll järgmine kord läheb paremini, kuid vanema tegelik sisetunne kõneleb, et olen pettunud sinus. Lapsed saavad sellest varjatud keelest suurepäraselt aru ja nad hakkavad kartma oma vanematele pettumuse valmistamist.
  • Lapsele on oluline tunda, et teda armastatakse ka siis, kui ta vahel eksib.

Ene Raudla 
Perekeskuse Sina ja Mina koolitaja, kliiniline psühholoog

Allikas: Perekeskus Sina ja Mina