Et kodus oleks õnne ja rahu

Peresuhted

Mida tähendab lastele vanemate lahkuminek tegelikult?

Terapeudina näen pea iga päev õnnetuid lapsi, kes oma vanemate lahkuminekut väga raskelt üle elavad. Sellises olukorras tekib mul tunne, et tahaks öelda kõikidele vanematele: „Palun ärge lahutage, sest te ei kujuta ette, mida lapsed tegelikult oma vanemate lahkumineku eel, ajal ja järel üle elavad!”

Eneseabiraamatutest pärit juhised: „Kuula oma südamehäält.  Mul on õigus oma õnnele. Laste nimel ei ole mõtet kooselu jätkata elada” on lausa epideemiamõõtmena hakanud hävitama meie elu põhiväärtusi. Oleks minu teha, ma keelaks ära  pooled sedalaadi õnneotsingutele kihutavaid raamatuid.

Tean naist, kes on oma elu kreedoks võtnud, et ta  peab õnnelik olema. Selle nimel võttis ta otseses mõttes teisest perekonnast mehe, sest see tundus talle just see, kes suudab temale ihaldusväärset õnne tagada. Pealegi südamehääl ütles, et just see valik on õige.

Lahkuminek tundus olema ainuõige, sest laste nimel ei olevat  mõtet koos elada.

Lahkuminek tähendab lapsele kaotust. Iga kaotusega kaasneb lein. Enne lahkuminekut on laps aga väga segases olukorras, sest ta saab aru, et ema ja isa ei saa omavahel läbi, nad tülitsevad ja vaidlevad.  Igas lapses vallandub vanemate tülide ajal hirm, et äkki vanemad lähevad lahku. See hirm lapses  kasvab iga järgneva tüliga. Nii võib lapsel tekkida nn ettevalmistav lein, mis võib kesta vahel kuid, kui mitte aastaid.

Laps kaotab oma pere. Kaotusele järgneb lein. Lapse psühhoterapeutiline abistamine toimub leinatöö metoodika alusel.

Vanemate lahkumineku järgselt on lapsed leinas 

Lein on  kaotusele järgnev psüühiline reaktsioon. Emotsionaalne vastus kaotusele, mis sisaldab nii kurbust, meeleheidet, viha kui igatsust.

On oluline anda lapsele leinamise võimalus. See tähendab oma sisemise leinatunde väljendamine väljapoole.

Kindlustunne on kadunud. Laste meeleolu vaheldub, nad muutuvad tundlikuks ja kergesti ärrituvaks.

Lahkumineku järgselt vajavad lapse psühhoterapeutilist tegelust, et aidata neil:

  1. Mõista ja katsuda aru saada, et vanemate lahkuminek on tõsiasi. See on tõesti juhtunud.
  2. Tunda ära ja väljendada vanemate lahkuminekuga seotud tundeid ja reaktsioone.
  3. Kohaneda muutunud eluga  taluda tühjust. Meenutada varasemat.
  4. Leida uus suhe uue perega  ning õppida elu edasi elama.

Teraapia võib küll aidata last, kuid see asenda tühimikku tema hinges.

Paratamatult tekib mul küsimus: „Kas täiskasvanute õnne saab ikka  üles ehitada  laste katkistele hingele ja pisaratele?”.

Lugupidamisega,
Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Usaldusväärne ettevõte 2017

Olen kvalifitseerunud Usaldusväärseks ettevõtteks.

Teen oma tööd endiselt hoole ja armastusega.

Teie Ene Raudla


Agressiivsusega toimetulek

Kui märkate, et teie laps on agressiivsem või vihasem, kui tema vanusele ja arengutasemele loomulik võiks olla, ärge sattuge paanikasse.

Mida saaksite teha juhul, kui teie laps muutub kodus või mujal agressiivseks?

  • Olge uudishimulik ja huvitatud oma lapse hetkeolekul. Kujutage ette, kuidas tema võib olukorda näha.
  • Mõelge möödunud poole aasta olukorrale oma peres. Kuidas olete end tundnud? Kuidas teie partneril ja teievahelisel suhtel on läinud? Kas teil on olnud majanduslikke probleeme või kaotas üks teist töö? Kas teil või partneril on kõrvalsuhe? Teie lastel on otsene ja pidev juurdepääs teie kõige salajasematele tunnetele ja tujudele- ka neile, mida üritate nende eest varjata,
  • Pöörake tähelepanu oma eluviisile. Kas teie meelelaad on rahulik või veidi pingeline? Lapsed ei suuda elada tulevikus nagu enamik täiskasvanuid, vaid elavad praeguses hetkes.
  • Vaadelge oma laste olulisimaid suhteid. Kes on nende parimad sõbrad ja kuidas nad üksteisega läbi käivad?
  • Veetke natuke aega lasteaias või koolis ja vaadelge sealset õhustikku ning seda kuidas kasvatajad või õpetajad teie lapsega suhtlevad.
  • Ärge püüdke vastuste leidmiseks oma last küsitleda, Kui ta suudaks selges keeles vastata, poleks tal vaja agressiivselt käituda.
  • Lapsevanema põhiline vahend on empaatia- see on teie võime näha lapse maailma läbi tema silmade ja kogeda seda läbi tema isiksuse.

Näiteks:

Vend kallistab oma õde lämbumiseni.
Vanemad näitavad lapsele, kuidas oma õe vastu armastust väljendada.
Kui vanemad karjuvad lapse peale ja teda kätest rebivad, jääb laps ilma kogemusest, kuidas armastada teist inimest tema isiklikke piire austades.

Laps hammustab.
Üldjuhul on see lapse on armastuse väljendus. Võib olla ka lapse sisemise konflikti pinnaletõus.
Lapsevanem: “Mida sa soovid? Sa hammustasid mind vist sellepärast, et ma ei ole sinu jaoks piisavalt aega leidnud?”
“Sa hammustasid teist vist sellepärast, et …ta ütles sulle midagi halvasti või tahtis sinu mänguasja ära võtta.”

Laps lööb.
“Mulle ei meeldi, et sa mind lööd, ja ma tahan, et sa selle lõpetaks! Ometi soovin ma teada, mis see oli, mis sind nii vihaseks ajas?”

Joonistamine.
Palu lapsel joonistada kaks pilt: „Mis mul läks täna väga hästi?”, „Mis oleks võinud olla teisiti?”  Suuna last leidma vastuseid küsimustele: „Mida sa oleksid saanud teha selles olukorras teisiti? Kuidas sa oleksid saanud teistmoodi käituda? Kuidas veel…?” Julgusta last  rääkima: See on sul väga hea mõte! Kui palju erinevaid võimalusi sul pähe tuli!”

Lapsed vajavad raskete, tugevate tunnete väljendamiseks vanemate oskust neid kuulata ja mõista. Kui laps kogeb, et teda on mõistetud ja ära kuulatud, on tal kergem edasi liikuda.
Kuula lapse jutt ära täie tähelepanuga. Ära ütle oma lapsele, et tema tunne on „vale” või, et ta peaks end teistmoodi tundma.
Peegelda tundeid, mida laps väljendab, õrnalt ja aktsepteerivalt.
Kuulaja rollis  ära anna lapsele nõu ega hakka koheselt tema probleemi lahendama.

Poiste agressiivsusega toimetulekuks on oluline kontakt isaga, et omandada õigesti maskuliinset energiat.
Poisid vajavad isaga  sõbralikku ja  mängulist maadlemist jmt.
Raske olukorraga toimetulekul võib isa patsutada poja õlale ja öelda: „Said hakkama”.

Laps vajab oma tunnete jagamisel tunda täiskasvanu kohalolekut, tähelepanu ja soovi mõista.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Kuus omadust, mis toetavad õppimisvõimet

koolilapsOn mitmeid omadusi, mis aitavad lastel paremini õppida. Siin on kuus võtmeomadust, mida vanemad saavad lastes arendada, et toetada nende õppimisvõimet nii koolis kui ka elus üldse.

  1. Elurõõm

Võime armastada ja hinnata elu võib kõlada absurdsena eksamite ja hinnete keerulises maailmas, kuid armastus ja turvalisus toidavad mitmeid omadusi, mida head õppijad vajavad. Sealhulgas võime olla avatud ja vastuvõtlik, kõigeks valmisolek ning teistega ühenduses olemise tunne.

Tänulikkusel põhineva suhtumise arendamine tähendab seda, et lapsed õpivad nautima õppimise protsessi, imetlema loodust, hindama head lugu, tundma ennast hästi oma saavutuste osas ning nautima sõprade seltskonda klassiruumis. See kõik toidab enesekindlust, vaimustust, uudishimu ja aitab neid omadusi ka õppimisel rakendada.

  1. Optimism

Edukaks õppimiseks on optimism väga vajalik. Psühholoogiaprofessor Martin Seligman on seda põhjalikult uurinud ning leidnud, et optimism aitab lastel mõelda paindlikumalt ja realistlikumalt, olla loovam ning hoida eemal depressiooni ja ärevust.

Optimistlikult meelestatud lapsed on valmis proovima. Nad mõistavad, et õppimises on vahel tagasilööke ning nad suudavad neist üle olla. Sellised lapsed räägivad iseendaga teisiti ning ei võta enda tehtud vigu katastroofidena (“Ma sain matemaatikas kahe, see on häving, ma ei saa kunagi sellega hakkama!“). Selle asemel näevad nad laiemat ja positiivsemat pilti ning mõistavad, et tehes rohkem endaga tööd, on nad võimelised raskustega toime tulema.

  1. Enesedistsipliin

On mitmeid uurimusi, mis näitavad, et laste võime enda impulsse kontrollida aitab tagada ka parema tervise, külluse ja parema vaimse tervise hilisemas elus. Koolis ja igasuguses õppimises on enesedistsipliin peamine.

Head õppijad peavad kuulama, infot koguma ja mõtlema. Nad peavad jätkama ka siis, kui ülesanne on keeruline, haldama oma aega ja hoidma tähelepanu. Lapsed, kes hüplevad ringi, karjudes esimesi vastuseid, mis neile pähe torkavad, ei saa tõhusateks õppijateks. Samas ei saa selleks ka rõõmutu liiga tugeva kontrolli all laps. Tasakaal loeb. Kõik lapsed peavad välja arendama toimiva sisemise kontrollimehhanismi.

  1. Ausus

Ausus on tõhusa õppimise jaoks vajalik, kuna see on vastand iseenda või õpetajate petmisele, mis hoiab progressi tagasi. Head õppijad ei ütle: “Ma olen parim loodusteadustes“, vaid tunnistavad endale ausalt, millised osad on neil selged ja mis vajab veel õppimist. Ning nad peaksid seda suutma teha varakult. Eelkooliealine laps, kes julgeb küsida, mida üks või teine sõna jutus tähendab, selle asemel, et teeselda, nagu ta seda juba mõistaks, on juba õigel teel, et saada heaks õppijaks.

Ausus aitab lastel luua head sidemed õpetajate ja mentoritega. See kasvatab enesekindlust, suurendab ümberolijate heatahtlikkust ning annab lastele eksimatu kompassi, mille abil enda õppimise protsessi juhtida.

  1. Julgus

Mis tahes uue oskuse õppimine tähendab tundmatuga silmitsi seismist ning väljakutse vastu võtmist. Head õppijad on uutest väljakutsetest vahel sama ehmunud kui teised, aga neid eristab see, et nad suudavad hirmust üle olla ja keskenduda. Nad suudavad uuesti proovida ka siis, kui on korra läbi kukkunud. Lapsed vajavad moraalset julgust eemalduda tähelepanu kõrvale juhtivatest asjadest ja näida “nohikuna“, kui nad tahavad õppida. See aitab neil arendada ka julgust jääda iseendale kindlaks teismeliseeas.

  1. Leebus, lahkus

Head õppijad on iseenda vastu leebed. Nad mõistavad, et õppimine on vahel raske ja kõige õigesti tegemine ei ole alati võimalik, kuid sellest hoolimata tuleb endaga lahkelt rääkida ja julgustada edasi minema.

Leebe meelelaad tõmbab ligi ka teisi inimesi ning tõhustab õppimist teiste abi ja toetuse kaudu. See aitab paremini töötada meeskondades ja gruppides. Leebus toetab head kuulamisoskust ja empaatiat, mis omakorda aitab kaasa sügavamale ja komplekssemale õppimisele.

Kõik need iseloomuomadused aitavad õppida ja aitavad ka elada. Need omadused aitavad inimestel üles ehitada enesekindlust, tulla väljakutsetega paremini toime, teenida rohkem raha, teha rahuldust pakkuvat karjääri, luua tugevamaid suhteid ja mitte langeda depressiooni ja ärevuse küüsi. Kahjuks näitab statistika, et aina enam lapsi kasvavad üles ilma oskuseta kontrollida oma meeleolusid, suunata enda tegusid, näidata välja empaatiat ja enesevalitsust ning samas on pideval tõusuteel söömishäired ja enesekahjustamine.

Meie lapsed vajavad seda, et aitaksime neil välja arendada tugevama ja paindlikuma selgroo ning kõiki neid omadusi, mis loovad tugeva sisemise tuuma, saavad vanemad aktiivselt soodustada ja julgustada. Nii nagu lihased muutuvad tugevamaks treeninguga, muutuvad ka iseloomujooned julgustamise kaudu tugevamaks. Lapsevanemaks olemine on vastutustundlikkust nõudev ja teadlik protsess, mille käigus peavad vanemad pidevalt ennast harima ja õppima, et aidata omakorda lastel õppida. Õnneks on palju häid koolitusi ja raamatuid, mis lapsevanematele selle ülesande juures abiks olla saavad.

 Artikkel on pärit Telegram, 13.04.2016

Allikad ja lisalugemist: The Independent, Gordoni perekool

Toimetanud  Katrin Suik

Laps läheb kooli – kuidas abistada?

Laps vastutab õppimise eest, lapsevanem õppimiseks vajalike tingimuste eest.

koolipoissKoolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida. Vanema vastutuseks on lapsele õppimiseks ja arenguks vajalike tingimuste loomine. Lapse kooliminek ei ole lapsevanema unistuste täitmine, vaid lapse toetamine sel viisil, et areneks lapse vastutustunne ja iseseisvus. Vanemad nõuavad lapselt õppimist, kuid enamusel esimese klassi lastel puudub oskus õppida. Lapsevanem saab luua eeltingimused õppimiseks nii, et lapsed suudaksid enamiku kodustest ülesannetest iseseisvalt lahendada. Kuidas saab vanem pakkuda abi nii, et see aitaks lapsel ülesanded ise ära teha?

Enne õppima asumist luua positiivne meeleolu. Tunnustada last, et ta on juba ise oma kooliasjad välja võtnud, avanud oma päeviku ja vaadanud mis tunnid järgmisel päeval on jmt. Märka tema iseseisvaid sammukesi: „Oled meile kallis, oleme uhked sinu üle, et sa oled juba koolilaps. Mida te täna koolis tegite? Oi, sa said sellega ise hakkama! Väga vahva!”

Lapsevanema rõõmus ja toetav hoiak on see, mis annab lapsele julgust asuda oma koolitöö juurde. Oluline, et lapsel ei tekiks hirmu eksimise ees, kui tal kõik kohe hästi välja ei tule. Vanema toetav hoiak: „ Pole hullu, proovime veel. Oo, saidki hakkama! Hurraa! Näed, suutsid istuda laua taga ja sa ei tõusnudki enne püsti, kui valmis said. Oled vapper! Jm”

Õigesti tegemine on selles vanuses lapsele äärmiselt tähtis ning tihti tekib lapse ja vanema vahel kahetsusväärne arusaamatus: Lapsed ütlevad kodus: “Ma ei oska seda teha,” kuid peavad selle asemel tihtipeale silmas hoopis: “Emme, ma ei julge seda üksi teha.” Ema tõlgendab seda nii: “Minu laps ei saa üksi hakkama!” ning hakkab koolitööde juures pidevalt abistama, kuigi see pole üldse vajalik.

Õpiharjumuste kujundamine

Lapsed ja nende õppimismeetodid on niisama erinevad, kui vanemate viisid laste õppimist suunata ja kontrollida. Isegi ühe pere lapsed võivad kodustesse ülesannetesse väga erinevalt suhtuda. Üks närib teleka ees päev otsa pliiatsit, teine õpib kõik juba koolis ära, kolmas ei tee koolikotti enne lahtigi, kui ema töölt jõuab ja lapsega koos õppima hakkab. Selleks, et edaspidiseid arusaamatusi vältida, tuleks koduse õppimise reeglid juba koolitee alguses paika panna.

  • Seada sisse kindel õppimiskoht, milleks oleks soovitatavalt oma õppimislaud.
  • Alustatu tuleb lõpule viia ja mõne minuti pärast ei saa öelda, et ma enam ei viitsi.
  • Asjadel on oma koht: pliiats on pinalis, pinal on koolikotis jne.
  • Järjepidevalt tuleks jälgida, et lapsel oleks õige pliiatsihoid.
  • Õppimislaual ei oleks üleliigseid asju, mis viiks tähelepanu eemale.
  • Toas oleks vaikus.
  • Ema või isa lähedalolek, kui laps peaks abi vajama.
  • Leppida kokku, mida laps ise teeb ja mida koos vanemate abiga.
  • Leppida lapsega kokku, millal ta õppima hakkab.
  • Kuulata, kuidas laps loeb, et saada õigel ajal jälile tema lugemisraskustele.
  • Peale kella 8-t õhtul õppimine on kõige vähem produktiivsem.
  • Ära nõua lapselt võimatut.
  • Lapsele peaks jääma aega tegeleda oma lemmiktegevustega.
  • Unerežiimi jälgimine.

Drillimisest ei ole kasu

Sageli tahetakse laste lugemist, käekirja ja arvutamist drillida, mis võib lapse jaoks olla üsna igav ja tüütu. Eriti siis, kui see hästi välja ei tule.

Lapselt tuleb nõuda võimetekohast õppimist. Kui ta teeb üksiku töö lohakalt, on kasvatuslikus mõttes õige nõuda ülesande või harjutuse ümberkirjutamist. Kui aga laps ei suudagi ilusamini kirjutada, pole mõtet vihikust lehti välja tõmmata või lasta tal lehekülgede kaupa tähti treida. Kui lapse käsi on nõrk, peaks olema korraliku käekirja nõudmisega ettevaatlik. Pigem käe treenimiseks rohkem joonistada, värvida, paberit lõigata ja rebida.

Postkastidesse pannakse kuhjade viisi reklaambrošüüre, mis rändavad prügikasti. Õhtuti võiks mudilane neist toredaid pilte välja lõigata ja paberile kleepida. Kui veel natuke juhendada, valmivad uhked kollaažid. See arendab tema käelist tegevust, silma ja käe koostööd, loovust ning aitab koos ema-isaga koostegemisest rõõmu tunda.

Lugemisoskus on õppimisprotsessi üks alustala. Lihtsalt lugemisdrillil pole mõtet. Et laps tahaks lugeda, nõuab see rohkesti tööd ja harjutamist, mis saab alguse ettelugemisest. Sellest sõltub tema sõnavara, kuulmisoskus. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning kindlasti vestlus loetust. Sageli lapsed, kes loevad soravalt, aga kui temalt küsida, millest ta luges, siis kehitab ta õlgu. Kui sisu ei mõista, pole lugemisoskusest kasu. Sisu mõistmata ei saa hakkama ei matemaatikas ega üheski teises õppeaines.

Mida paremini suudab laps orienteeruda sõna häälikulises koostises, seda kergemini suudab ta lugema õppida. Lugema õppimise alguses soovitatakse anda lastele isegi jõukohasest kergemat materjali, et tal tekiks enesega rahulolu tunne: „Ma sain hakkama! Lugemine on nii kerge!”

Enne lugemist on vaja selgeks õppida järgmised tegevused: tähtede äratundmine; kujutluse loomine foneemidest (häälikute variantidest); täishäälikute kui nn silbi moodustajate

leidmine; kujutluse loomine sõna rõhulis-rütmilisest struktuurist; hüpoteesi loomine sõna

kõlast; lugemine, sõna hääldamine; kontroll loetu õigsuse üle.

Lapsevanem võiks aeg-ajalt olla lugema õpetamise protsessis mänguline. Näiteks:

„Arva ära, mis sõna ma ütlesin?” Häälida näiteks K-A-T-U-S

„Nüüd hääli sina, mina mõistatan.”

Leiame toast, tänavalt vm. K- tähega algavaid sõnu.

Mängime kogu perega sõnamängu, kus alustad selle häälikuga, mida kuuled sõna lõpus.

Võib kaasata ka lemmikloomi. Näiteks kiisu kord- siis võib keegi tema eest arvata. Nii kaob lapsel hirm, et võib ka mitte teada ja see on normaalne. Keegi aitab mind, kui ma hätta jään.

Õppimine ei ole pelgalt kooliõpikutest tuupimine, vaid see võib olla lõbus ja huvitav. Teha arendavatest mängudest kogu pere ühine tegevus. Vanematelt nõuab see aega ja loovat lähenemist. Kui pühenduda lapse esimestel kooliaastatel tema õpiharjumuste kujundamisele, siis edaspidi võivad vanemad vaid nautida seda, mida laps teeb.

Ära rutta abistamisega

Hiljem võivad lapsele raskusi valmistada õpikutes ja töövihikutes antud ülesannete töökäsud, mis sageli on lapse jaoks liiga keeruliselt sõnastatud. Ka siis ei tohiks vanem rutata ise esimest arvutust ära tegema. Selle asemel lasta lapsel tööjuhend valjusti korrata või paar korda ette lugeda. Kui see ei aita, võiks täiskasvanu ise juhendi ette lugeda ja rõhutada olulist.

Lase lapsel enne ülesande täitmist rääkida, mida ja kuidas ta hakkab seda tegema. Nii kujuneb tal harjumus oma tegevus lõpuni läbi mõelda, enne selle täitmise juurde asumist.

Oma tegevuse mõtestatuse arendamiseks sobiksid ka mitte kooliülesanded. Näiteks anda loovaid ülesandeid: „ Tahame isale üllatuse teha. Mida me selleks teha võime. Mida veel? Mida me selleks vajame?” või koogi küpsetamine: „ Mida millises järjekorras panna. Kui palju on vaja üht või teist ainet. Mida me peame selleks ostma? Vaatame retsepti veelkord üle, kas on kõik vajalik olemas” jmt.

Kui laps ei taha õppida

Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu. See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel õppimise vastu huvi äratamiseks.

Koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid – kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi. Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Lapsele on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Ebaõnnestumised koolis tuleb kompenseerida teiste edukate olukordadega. Need on ettevõtmised, mis annavad lapsele enesekindluse ja rõõmu. Nendeks võivad olla sport või muusika. Pole saladus, et paljud edukad inimesed ei olnud koolis heade hinnete peale õppijad, seetõttu ei tasu last pidevalt ka sundida ega pidada teda õppimisvõimetuks. Õpetada võib ju kõike, kui arendada õigesti lapse motivatsiooni. On täiesti võimalik, et ta ei näita üldiste parameetrite järgi hiilgavaid tulemusi, kuid oma võimaluste piires võib ta alati areneda.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks

Kui laps ei taha kooli minna

Üheks põhjuseks võib olla vastastikuse mõistmise puudumine ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Eelkõige aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis turvalisem olla.

Lapsel võib palju probleeme olla, mille peale täiskasvanud ei tulegi. Kuidas jõuda lapse tegeliku probleemi põhjuseni ja seda aidata tal lahendada, võib vahel päris keeruline olla. Lapsed kuulavad meid siis, kui meie oleme teda kuulanud. Lapsega suhtlemise oskusi on võimalik õppida Gordoni perekoolis (Vt Sina Mina Perekeskus kodulehelt).

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus. Ära muretse selle pärast, et nad sind kunagi ei kuula. Muretse sellepärast, et nad sind alati jälgivad.

Lapsel tekitav viha ja trots, kui kasutame tema abistamiseks selliseid väljendeid:

  • Mind ei huvita, et teised ei pea.
  • Mine hakka kohe oma asju tegema.
  • Lõpeta juba see virisemine.
  • Kui mina väike olin…
  • Miks sa ei tee nii, nagu mina ennist sulle ütlesin?
  • Vaata nüüd: see ei käi nii, vaid hoopis nõnda.
  • Sa eksid, sest…
  • Jah, aga mõtle nüüd loogiliselt…
  • Sa oled lihtsalt laisk.
  • Ise olid süüdi.
  • Küll sa oled tubli laps!
  • No, kuidas sa siis ei oska. See on ju nii lihtne.

Kooli mineku hommikud

Seitsmeaastane laps ei pea veel kõigega ise hakkama saama. Nii lapsel kui õpetajal on ebameeldiv hoolitseda asjade eest, mis tegelikult kuuluvad vanemate kompetentsi:

  • hommikueine söödud;
  • hambad pestud;
  • koolikotis kõik vajalik olemas;
  • eelmisel päeval koolis antud korraldused läbi loetud ja vajadusel allkirjastatud;
  • ilmale sobilikud riided;
  • hea tuju;
  • liikluses olla ettevaatlik.

Kalli, kalli ja päev võib alata.

Ene Raudla, kliiniline lapsepsühholoog, psühhoterapeut
Gordoni perekooli koolitaja
„Perekeskus Sina ja Mina”

Kuidas pöörata tragöödia triumfiks?

eluTerapeudina olen näinud  inimesi olukorras, kus vaim ja keha on lausa rusudes ja ometi nad suudavad kannatada ja edasi elada. Kust nad selle jõu küll võtavad?

Selle küsimuse selgitamiseks meenus mulle Nietzche  mõte, et inimene, kellel on, mille nimel elada, kannatab välja ükskõik mille. Vahel võibki olla ainsaks elumõtteks kannatus. Elan lootuses, et tulevad paremad päevad. Praegu on nii ja ma lepin sellega.

Paljud jäävad kinni küsimusse „Miks?  Miks see minuga juhtus, mis põhjusel jne?”. Kui asendada küsimused: „Sellepärast, et… Ah, siis sellepärast seda kõike  vaja oligi”, on  juhtunu  tähendus meie jaoks hoopis teine.

Oluline on tunnustada ennast sellisena nagu  olen, kõige sellega, mis on juhtunud. Kahju, et see juhtus ja ma nõustun sellega. Vaatamata kõigele, on mul õigus elada just seda elu, mis mul on ja leida oma tee. Möödanik on vaid kogemus.

Kogeme hingelist tühjust, mida ei ole võimalik täita tühja-tühjaga. Tühjust ei saa lihtsalt kõrvaldada, vaid selle ületamiseks on vaja aru saada tühjuse tähendusest. Selles eksistentsi sügavama tähenduseni jõudmise protsessis on vaja kogeda kannatust ja ka katarsist ning just see toimibki isiksust arendavalt ja tervendavalt.

Elus tuleb teha olulisi valikuid ning võtta endale vajalike sammude astumise vastutus. Mõistes, et iga eluline olukord kätkeb endas mitmesuguseid valikuid, hakkab inimene tundma end vaba ja iseseisvana ning veendub oma tegude eest vastutamise vajalikkuses.

Meid toetavad selles otsingus teadmine, et elu on elamist väärt juba ainuüksi selle enda pärast; hästi elada tähendab kaua elada. Möödunu pole mitte pihust libisenud liiv, vaid otsekui täidetud salvedega viljaait.

Meie väärikus taastub olukorras, kus tuleb lihtsalt vastu panna, mehisus säilitada, kehvad ajad üle elada. Meelekindlus tähendabki tihti kannatlikku nõustumist  oludega, öeldes sellele „Jah”. Sügavalt kummardada elu ees ja olla tänulik. See aitab  säilitada  meie hingelise väärikuse ja inimliku suhtumise teistesse. Tragöödiast võib saada meie  triumf.

Lugupidamisega

 Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

Mis on parim lapse huvides?

Mis on parim lapse huvides?

Pereteraapiasse saadetakse üsna sageli kohtuvaidlustes olevaid vanemaid, kes ei jõua kokkuleppele nende ühise lapse hooldus- või suhtluskorra küsimustes.

Terapeutiliste nõustamiste eesmärgiks on siis tavaliselt vanemate konfliktse suhtlemise korrigeerimine lapse/laste huvides.

Lapse huvides on tema parimaks heaolu mõjutajaks tema vanemate omavaheline suhtlemine nii lapse juuresolekul, kui ka igapäevases elus ning vastastikune austus ja lugupidamine. Vanemate  vastastikune austamine ning lugupidamine on eeltingimus nende ühise lapse(laste) suhtluskorras kokkulepete saavutamisel.

Vastastikused süüdistused, et üks või teine vanem ei ole piisavalt last emaga/isaga kohtumiseks ette valmistanud, on üsna tavalised. Arvatakse, et lastega manipuleeritakse ja sellepärast ka laps ei soovi kohtuda isa/emaga.

Kas see aga on alati nii?

Näiteks: 2-aastane laps  ei taha isaga kohtu poolt ettemääratud kohtumistel emast eemalduda. Isa süüdistab lapse ema lapse juuresolekul, et ema ei ole last piisavalt ette valmistanud isaga kohtumisteks. Isa selline süüdistav hoiak ja suhtlemine lapse emaga kahjustab nii lapse turvatunnet ja tema psühhoemotsionaalset arengut kui ka lapse ema emotsionaalset seisundit. Laps tajub hirmu, ja ta ei taha seda edaspidi enam kogeda. Nii võivad kohtumised lahuselava vanemaga muutuda äärmiselt valulikuks lapsele kui ka vanematele endile. Kes sellises olukorras last kaitseb?

Kui laps  on sündinud lühikesest kooselust ja vanemate suhe on olnud  konfliktne juba  kooselu algusest alates, siis on see üks olulisi põhjusi, miks ei ole võimalik kiiresti  saavutada nende vanemlikku koostööd ka lahkumineku järgselt.

Sotsiaaltöötajad ja lastega tegelevad spetsialistid arvavad, et  vanemate omavaheline suhe ja vanemate suhe lapsega vanemate koosolemise ajal avaldab peale lahkuminekut mõju vanemate omavahelisele  suhtlemisele ning lapse suhtele lahus elava vanemaga.

Näiteks 2-aastasel  lapsel puudub lapse sünnist alates isaga pikemat aega koosolemise kogemus, siis on palju seda tahta ka peale lahkuminekut. Muidugi on isal õigus osaleda lapse kasvatamisel ja mõistan nende  soovi lapsega pikemat aega koos olla, kuid see ei vasta alati väikelapse  huvidele.

Kui lapse peamiseks hooldajaks on olnud ema, kellega tal on kujunenud soe ja usalduslik kiindumussuhe, siis kiindumussuhte tekkimiseks isaga on vaja aega.

Lastega töötavad spetsialistid on arvamusel, et vanemate omavahelise konfliktse suhte puhul hoiab laps temaga kooselava vanema poole ning ei tahagi teise vanemaga kohtumist, kuna see põhjustab pinget ja hirmu.

Vaatamata sellele, et väikelaps ei suuda oma arvamust verbaalselt väljendada, võivad tema klammerdumised ema külge olla sõnumiks, et ta ei taha isaga  üksinda koos olla.

10-aastase lapse arvamust kohus arvestab. Kes arvestab aga väikelapse (1-3) arvamust? Ka temal on arvamus, kui ta saaks seda vaid väljendada.

Vanem saab lapse usaldada lahusoleva vanema  hoolde siis, kui lapsega kooselav vanem  usaldab täielikult  teist vanemat  lapsega hakkamasaamises.

Kui lahkuläinud vanematel on pooleli kohtuprotsess nende ühise lapse suhtluskorra jagamises, siis on ka terapeutilised nõustamised vähese efektiivsusega, sest konflikt on sellesse juba sisse kirjutatud.

Terapeudi ponnistused vanemate suhtlemist parandada on minu praktikas jäänud formaalseks.  Vanemate omavahelise suhtlemise konfliktsus nende ühise lapse suhtluskorra üle üldjuhul jääbki kestma. Vahel teeb aeg oma töö.

Kohus otsustab perekonnaseadusest tulenevate õigusnormide järgi. Väikelapse hääl jääb aga kuuldamatuks, sest ta ei suuda enda eest veel kõneleda. Laps muutub objektiks, keda jagatakse.

Lapse maksimaalse heaolu tagamiseks tehakse siis tavaliselt  ettepanek, et  lapsega kohtumised lahuselava vanemaga toimuksid kolmanda isiku juuresolekul, kuna  lapse ja tema isa/ema  suhe ei ole piisavalt lähedane ja nende omavaheline koostöö on hetkeline või puudub üldse.

Vanemad ütlevad, et see on alandav, kui keegi kolmas vaatab nende tegevust pealt. Mis parata, selliselt sageli olukorda lahendatakse, et tagada  mõlema vanema osalus nende ühise  lapse/laste  kasvatamisel.

Vaidluste ja vanemate vastastikust süüdistamist vähendaks kohtute poolt määratud vanemliku koostöö hindamise ekspertiis. Ekspertiisi aluseks tuleks võtta standardiseeritud intervjuud ja testid, mida viivad läbi lastega tegelevad spetsialistid ja kliinilised psühholoogid-terapeudid.

Ekspertiisi eesmärgiks oleks vanemliku võimekuse hindamine. Ekspertide ülesandeks oleks  hinnata kummagi vanema  koostööd oma lapsega, lapse  vastastikust seotust kummagi vanemaga, lapse psühhoemotsionaalsete vajaduste arvestamise oskust ja võimekust, lapsega probleemolukordades toimetulekut,  probleemilahendamise oskusi, vanemate võimet oma käitumist analüüsida. Kumb vanem teist rohkem/vähem süüdistab ja alandab?

Lapse sunniviisiline vanema juurde viimine ei vasta lapse huvidele.

Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut

20.07.2016

Eluterve kärgpere: mida teha kui laps ei taha teise vanema juurde minna?

Kärgpere“Lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt,” tõdeb perekonna psühhoterapeut Katrin Saali Saul, kes oma raamatus “Eluterve kärgpere käsiraamat” vaatleb põhjuseid, miks laps ei taha ühe vanema juurde minna ning annab hüva nõu, kuidas lahkuläinud vanemad saavad läbi teadliku koostöö säilitada lapse terve ja tervikliku sisemaailma.

Kui laps ise ei taha teise vanema poole minna?

Kuna lahutatud peres on suurem tõenäosus kaotada kontakt isaga kui emaga, olen võtnud kirjutada sellelt mättalt, kui lapse põhikodu on ema juures ning juhtnöörid, mida teha, kui laps ei taha minna teise vanema juurde, on seega samuti adresseeritud emale. Tegelikkuses eksisteerib ka vastupidist näidet, kus lapse põhikodu on isa juures ning ta ei taha ema juurde minna. Seepärast palun vastupidistel juhtumitel sõnad ema ja isa lihtsalt ära vahetada.

Vanemate poolt rahulikult aktsepteeritud reaalsus on lapse loomulik normaalsus. Kui mõlemad vanemad otsustavad, et lapsel on nüüd kaks kodu või et üks kodu jääb põhikoduks, aga teise vanema kodu uksed on talle alati valla, seda lapsele rahulikult edastavad ning toetavad last selle ideega kohanemise faasis, harjub laps suhteliselt ruttu sellega, mida ta vanemad nüüd uueks normaalsuseks peavad. Lapse kohanemine on otseses sõltuvuses vanemate toetusega.

Kui üks vanem aga elab lapse teise vanema juurde minekut valusasti üle, pole mingit põhjust imestada, et lapsel on kohanemine uue elukorraldusega raske. Kui ema on pinges lapse isaga kohtumiste eel, võib lapski muutuda ärevaks ja keelduda isa juurde minemast. See omakorda pingestab ema-isa suhteid, mis bumerangina jälle last tabab.

Teraapias kuuleb sageli lugusid naistelt, kes küsivad: „Aga mida ma peaksin tegema? Sundima oma last isa juurde minema, kui ta ei taha? Laps ise ütleb, et ta ei taha minna, mina pole talle neid sõnu suhu pannud!”

* Laps ei taha minna sinna, kus tal on paha. Lapsel võib tõsi taga olla. Kui ta isa juures tajub, et isa on mingil moel emotsionaalselt vägivaldne – räägib emast tagaselja või avalikult halvasti, ei pea oma lubadustest kinni, reedab lapse usaldust, on väga kriitiline või hinnanguline, solvab, karjub, käitub ebalugupidavalt, on närviline, ebastabiilne, alkoholijoobes või füüsiliselt vägivaldne, on tõesti palju tahta, et laps sellisesse keskkonda minna tahaks.

* Kui põhjus on selles, et isa juures on igav või muul moel ebameeldiv (näiteks kui isa ei tegele lapsega, vaid keskendub ainult oma uuele partnerile või jätab teda pidevalt kellegi teise hoolde), on isa ülesanne vaadata endale otsa ning küsida: „Mida ma peaksin teisiti tegema, et mu lapsel minu juures hea ja tore oleks?” Eriti kui isa pole selle hetkeni lapsega sisuliselt tegelenud, võib ta tõepoolest nõutu olla. Mida lapsega ette võtta? Ema nõu on siin suureks abiks. Kui põhihooldajast ema suudab ületada oma negatiivsed tunded lapse isa suhtes ja kõrvale panna vaikse kahjurõõmu, et laps eelistab teda, ja keskenduda sellele, kuidas last julgustada isaga suhtlema, saab laps oma võõristusest enamasti üle. Tingimusel muidugi, et isa tõesti pühendab oma lapsele kvaliteetaega. Ema huvides on, et lapsel oleks hea ka isa juures, sest see on lapsele arenguliselt parim.

* Kolmas põhjus, miks laps ei taha isa juurde minna, on tavaliselt selles, et lapsel pole tekkinud head suhet isa uue partneriga, keda ta kas mingil põhjusel pelgab või lojaalsusest ema suhtes vaenab. Eriti kui uuel partneril endal on lapsed, võib eelmisest suhtest pärit laps tunda, et tema jaoks pole isa kodus aega ega ruumi. Sellele teemale, kuidas lähendada last ja uut partnerit, pühendan palju aega järgmistes peatükkides.

* Neljas põhjus on seotud vastuseisuga muutusele. Igas vanuses inimestele on omane, et nad ei taha muutust. Nii veider, kui see ka pole, on isegi muutus positiivsuse suunas inimesele mõnikord raske. Harjumuspärasest rutiinist on raske tulla välja. Seda eriti lapsel. Olles lapsevanem, oled Sa kindlasti kogenud, et laps protesteerib magamaminemise vastu, kuigi ise näeb juba püstijalu und. Laps ei taha merest välja tulla mõnikord ka siis, kui hambad kastanjettidena plagisevad ja keha kitkutud kana meenutab. Laps võib resoluutselt keelduda juurvilju söömast. See, et laps ütleb enne isa juurde minekut, et ta ei taha minna, on igati normaalne ilming. Väga sageli peab laps isa juures programmilisi kõnesid, et ta ei soovi põhikoju tagasi minna, kuna mäng on pooleli. Laps ei pruugi ise veel aru saada, mis on talle hea. Kontakt isaga on talle hea nagu seda on ka juurviljad ja õigel ajal voodisse pugemine.

Ometigi ei arva keegi, et kui laps protesteerib hambapesu, mängu lõpetamise või magamamineku vastu, et ta on lahkuminekust traumeeritud. Seda oskab igaüks näha arenguetapina. Paljud annavad aga lapse sõnadele, et ei soovi teise vanema juurde minna, tähenduse, et lahutusvalust traumeeritud väike inimene mõtlebki seda tõsiselt.

* Viies põhjus keeldumiseks on aga (kuigi ükski ema seda endale tunnistada ei taha), et laps loeb ema olekust ja suhtumisest välja ema vastumeelsuse ning laps tahab olla oma emale lojaalne. Isale muidugi ka. Laps tahab olla mõlemale vanemale lojaalne. Isegi kui ema midagi ei ütle, on lapsed nii tundlikud, et loevad ema energiaväljast, tema kulmude asendist ja hingamisest, et tema minek isa juurde emale vastumeelne ja valus on. Ja laps võib öelda, et ta ei tahagi minna või kui läheb, siis raske südamega. Ükski laps ei taha oma vanemale valu teha. Vanem, kes kasvõi oma sisemuses taunib lapse kontakti teise vanemaga, tekitab oma lapses lojaalsuskonflikti.

Hea üksijäänud vanem, tee lapsele minek lihtsamaks, ära uuri ta käest, kas ta soovib minna. Saada ta teele rahuliku meelega või kui ta ikkagi protesteerib, siis julgusta teda, et see tunne läheb varsti üle. Ära saada last ära vesise pilgu ja ohetega. Lapsel on niimoodi raske minna ja ta süda jääb Sinu pärast valutama.Suure tõenäosusega on lapsel teise vanema juures tore ning veendununa kõlanud keeldumissõnad unustatud niipea, kui ta teise vanema juurde saabub.

Mida siis teha, kui Su sisemus karjub valust, kui laps peaks minema teise vanema juurde, aga Sa ei taha, et Su laps lojaalsuskonflikti tunneks? Sind aitab see, kui tõused egoismi tasandilt kõrgemale altruismi tasandile ja teed endale nii mõistuse kui südame tasandil selgeks, et Su lapsele on parim, kui ta saab suhelda mõlema vanemaga.

Laps saaks süümevabalt minna vaid siis, kui ema teda selleks sõnades julgustaks ning näitaks ka oma tegudega, et ta seda tõesti mõtleb. Kui ta jääb ukse peale kurvalt lapsele järele vaatama, on kõik julgustavad sõnad nullitud. Ema sõnum: „Sa rõõmustad mind, kui lähed kohtuma isaga, tegema toredaid asju, see on sinu jaoks tähtis. Ma saan suurepäraselt hakkama, mul ongi nendeks päevadeks niipalju huvitavaid plaane ja ma tahaks tõepoolest ka natuke omaette olla ja enda asju ajada”, annab lapsele lahkumiseks tiivad, mis kannavad ta pärast jälle ema juurde tagasi. Tagasi tulles teeb ema targasti, kui jutustab, mida tema toredat vahepeal ette võttis. Kui ema pajatab vaid sellest, kuidas ta last igatses ja kui kehv tal ilma lapseta oli, on lapsel järgmine kord raske minna.

Loomulikult tahab iga vanem, kes on harjunud pidevalt lapsega koos olema, teada, kuidas ta lapsel teise vanema juures läheb. Väikelapse puhul peaks olema normaalne, et vanemad hoiavad omavahel sidet. Kui laps on juba nii suur, et ta oskab ise helistada, võib teha lapsega kokkuleppeid, et laps helistab ise. Emad teevad mõnikord ülihoolitsusest lapsele mitu kõnet päevas. Ühest küljest on see küll tore hoolimismärk, aga pahatihti suurendab liigsage telefonikontakt emaga lapsel igatsust tema järele. Eriti siis, kui ema rõhutab, kuidas ta ise last igatseb ja kui tühi elu ilma lapseta on.

Suuremate laste puhul tasub emadel kõrva taha panna, et eetrivaikus tähendab enamasti seda, et lapsel on tore olla ja ta saab endaga hästi hakkama. Jah, see tähendab ka seda, et ema ei tule talle meeldegi ja see on lapse iseseisvumise näitaja. Emadel ei tasu seda tõlgendada nii, et laps on ta unustanud, vaid õnnitleda end selle puhul, et ta on osanud anda lapsele kaasa piisavalt turvatunnet ja toimetulekuoskusi. Valus viga, mida emad mõnikord teevad, on riielda teise vanema juures viibiva lapsega selle pärast, et tollel unus emale helistamine sootuks. Kui laps viibib isaga, pole tarvis talle sisendada süütunnet, et ta kogu aeg emaga olla ei vali.

Vanem, kes lahkumineku-järgselt määratleb end kui psühholoogilist ainuvanemat, tahab olla oma lapse jaoks kõige tähtsamaks kiindumussuhteks. Nii mõnigi kord käitub selline vanem, nagu oleks laps tema omand, keda ta siis oma suva järgi annab teise vanemale ka „mängida” ja kui ei taha, siis ei anna. Justkui oleks tal mingil põhjusel lapsele rohkem õigusi. Ta soovib, et kõik hea jõuaks lapseni tema kaudu. Kuigi võiks ju tunduda, et iga vanem tahab, et ta lapsel on teise vanema juures tore, igatseb end alateadlikult psühholoogiliseks ainuvanemaks pidaja pahatihti kuulda, et lapsel oli oma teise vanema juures paha, igav. Sest vaid tema juures peaks laps tundma end tõeliselt hästi ja turvaliselt. Mõtlemine, et „laps on minu oma”, ei ole lahkuminekule järgnev kanaemalik reaktsioon. Tavaliselt on see omandiinstinkt sellisel vanemal juba lapse sünnist saadik, mis valdaval juhul on tingitud sellest, et lapsega oli ta emotsionaalne side väga palju lähedasem kui partneriga.

Selline vanem võib võtta ette ka lapse „ülekuulamise”, kui too teise vanema juurest naaseb. Paraku on tal oht anda iga küsimusega ja reaktsiooniga lapsele edasi sõnumit: „Mulle ei meeldi see, mida sa seal teed!” Ja laps, vaeseke, on jälle kahvlis – ühest küljest ta heameelega ju jutustaks, mida teise vanema pool ette sai võetud, teiselt küljest õpib ta peagi vaikselt varjama, et armastatud vanemale mitte liiga teha. Järjekordne eluline õppetund lapsele diplomaatia varasalvest: „Räägi vähem, kui vaja, ära näita välja rõõmu!” Milline vanem tahaks, et ta laps sellise elukooli omandaks?

Seega, lapsele minekul antud õnnistus on kui psühholoogiline luba olla teise vanema (ning tema uue partneri) juures õnnelik ja rahul.

Vanemate püha kohustus, et säilitada lapse terviklik sisemaailm, on hoiduda üksteise halvustamisest, naeruvääristamisest või muul moel madaldamisest lapse ees. Sõltumata omaenda valutamise määrast, pettumusest ja vihast, võiks täiskasvanuil olla nii palju oidu hoolida oma lapse psüühilisest maailmast, et hoida lapse silmis teisest vanemast üleval head või vähemasti neutraalset kuvandit nii vanemana kui inimesena. Ja seda isegi siis, kui enda ekspertarvamus ekspartnerist vaid tumedates värvides kangastub.

Suur eneseületamine? Vaieldamatult. Eneseületamine ja eneseareng käivad käsikäes. Lapsevanemaks olemine ongi üks hiiglaslik enesearendusprojekt.

Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna koheselt pärast lahkuminekut korraldada lapse kontakti alalhoidmine teise vanemaga (tingimusel, et me räägime normaalsest, lapsega lähedases suhtes olevast, mitte emotsionaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsest või vastutustundetust vanemast, kelle juures lapsel pole turvaline olla).

Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. Lapsele selle otsuse jätmine on vastutuse endalt lapsele veeretamise viis. See on lubamatu. Need kokkulepped tuleb teha vanemail,arvestades lapse soovide ja vajadustega. Vanemad teevad sageli selle vea, et küsivad lapselt, kelle juures ta tahab elada ning millal ta soovib teise vanemaga kohtuda. Sageli valib laps lojaalsusest jääda senise põhihooldaja ehk ema juurde. Kui vanem (enamasti see, kes jääb üksi) on lahkuminekust väga traumeeritud, otsustab laps lojaalsusest ja tahtmisest talle tuge pakkuda tema juures elamise kasuks. Tüdrukutel on suurem tõenäosus vastata, et elukoht olgu ema juures. Poistel võib tekkida rohkem vastakaid tundeid selles, kumba valida, eriti juhul, kui isaga on toredad kogemused tema põlvel autojuhtimisest või jalgpallimängust või lohe lennutamisest.

Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.

Teismelisele ja noorukile võib tunduda, et ta teab, mida ta tahab. Paraku eksivad ka teismelised ja noorukid (kuigi nad selles vanuses tunduvad endale nii mõnigi kord surematud ja ilmeksimatud) ja tagantjärgi kahetsevad nad, et loobusid võimalusest veeta aega ka teise vanemaga.

Siin tasub usaldada ikkagi lapsevanemate tarkust, et elukorraldus saaks selline, kuhu mahuks piisavalt kontakti mõlemaga, mitte lapse lapsearust ja siirast lojaalsusest tulnud ettepanekuid.

Samuti peab jälgima, et läbirääkimistel räägiks kõvemat häält vanemlik tarkus, mitte valust või kättemaksust kantud ego. Haigetsaanud ego võib mõnikord lapse kaitsmise egiidi all korraldada repressiivseid lahendeid. Nii võib solvunud üksijääja kuulutada, et lapse kaitsmise eesmärgil ei tohi lahkunud vanem last mitu kuud näha. Et niimoodi saab laps rahuneda. Aga mõelgem hetkeks, kuidas laps võib seda tajuda? Mida see lapse jaoks tähendab? Kuidas see mõjutab lapse suhet lahkunud vanemaga? Laps tajub seda tavaliselt nii, et lahkunud vanem justkui jättis tema maha, et ta pole piisavalt väärtuslik, et vanem tema jaoks aega leiaks. Lahkuminekujärgne paus lapse ja ära läinud vanema suhtluses ei aita lapsel rahuneda (välja arvatud muidugi sel juhul, kui vanem oli emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne nii tema kui teise vanema suhtes). Laps, kes on elus kogenud hülgamist, võib hilisemas elus olla klammerduv ja kontrolliv. Seepärast peaks igal juhul lapse tuleviku nimel korraldama elu niimoodi, et lapsel ei tekiks tunnet, et tema sai hüljatud.

Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Variant, kus laps jääb elama ühe vanema juurde ja ei kohtu teise vanemaga üldse või siis on need kohtumised juhuslikud, pole lapse huvides.

Viide: “Eluterve kärgpere käsiraamat”, autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut.