Et kodus oleks õnne ja rahu

Me ei saa valida oma vanemaid

VanemadMeie elus nagu looduseski on kindel rütm ja kord. Inimese elu on piiritletud sünni ja surmaga. Neid piire me muuta ei saa. Need loovad kindla mustri, mis piiritleb  elu enda, kindlustab järjepidevuse ja tagab püsimajäämise. Meie esimene kokkupuude eluga on perekond. Me ei saa valida oma vanemaid, ka kogu perekond ja suguvõsa on eelnevalt määratud. Võimatu on muuta oma perekonda ja sellele eelnevat ajalugu. See oleks nagu puu lahutamine juurtest.

Olen viimastel aastatel oma klientidega töös ja koolitustel tõstnud esile peresuhetes mehe rolli. Mees peaks kella numbrilaual olema kaheteistkümne peal, naine ühe peal ja seejärel lapsed. Kui aga asjad on teisiti, näiteks naine eespool meest või hoopis laps või lapsed ja mees kusagil tagapool, ei lähe pereasjad hästi. Perekonnas on vaja toetada meest, siis on ka perekond tugev. Naised nõuavad küll mehelt meheks olemist, kuid ei toeta ega julgusta teda tema töödes ja tegemistes ning isa rollis olemist.

Peresuhete süsteemis on  käest ära läinud kord ei lase ühelgi selle pereliikmel ennast hästi tunda.

Kui lapsed on asetatud peres isast ja emast ettepoole, siis peaksid nad ju kandma ka vanemate vastutust. Ilmselgelt seda nad aga teha ei suuda ja tekib peres seletamatu segadus,  kus kellelgi ei ole hea olla. Nii hakkavad halvenema peresisesed suhted, kus kõik võivad olla kõigi peale pahased. Tavaliselt hakatakse selles olukorras otsima süüdlast, sest nii on kergem iseenda süüd ja süütunnet peita. Viha ja kibestumine on selles olukorras sagedased tunded, mille väljendamiseks võetakse kasutusele erinevaid stsenaariume. Keegi on hea, keegi on halb. Süüdistamise hoos ununeb aga sootuks, mille pärast see tegelikult kõik  algas.

Nii jõutaksegi sageli arusaamisele, et siin peres minul enam kohta ei ole. Nii lahkutakse pere juurest  tagaselja ust kinni lüües või emotsionaalselt ennast teiste pereliikmete eest lukustatuna. Koduuks või hingeuks  võivad jääda aastateks suletuks, kuid see ei tähenda, et need inimesed, kes kinni löödud ukse taha jäid, oleksid ununenud. Hingeplaanis kantakse neid kaasas kogu aeg, kuid alati ei taheta seda tunnistada. Miks? Selle avaldamine teisele tähendaks justkui allaandmist või kaotust. Eneseuhkus väljendub kangusena ja ei lase sügavas hingesopis olevat tegelikku igatsust kallite järele tunnistada.

Viha ja vihkamine või süüdistamised laste ja vanemate või õdede-vendade vahel võivad kesta aastaid, isegi elu lõpuni.  Kes teeks esimese sammu leppimise suunas? Vastutada saab igaüks vaid iseenda eest.  Sellega  alustada saaks igaüks juba täna ise. Kuidas?

Seista kujutlustes  oma ema ja  isa ees, püüda neile mõelda ja teha neile sügav kummardus. See liigutus väljendab põhjapanevat ja lihtsat tõde, nimelt: „Teie andsite mulle kingitusena elu, tänu teile olen ma olemas ja ma tänan teid selle eest”.

Kes iganes ka teie isa või ema on teie jaoks olnud, ei saa te neid  oma elust välja heita. Kui ema või isa ei ole enam elavate kirjas, saab neid tänada oma mõtetes. Öeldes, et on juhtunud mis on juhtunud, on olnud mis on olnud, teie  koht minu südames on alatiseks olemas.

Kui saame oma mõtetes öelda: „Ma armastan sind sellisena nagu sa oled. Ma austan sinu valikuid ja teen sügava kummarduse sinu ees”, hakkame ka iseennast armastama sellistena kes me oleme. Kui ma ennast armastan sellisena nagu ma olen, olen tugev iseendas.

Mis iganes ka juhtunud ei ole, oleme ja jääme oma perekondadega alatiseks seotud. Kui on veel võimalik minna  oma ema või isa, õe või venna juurde pole hilja öelda:” Ma olen su poeg. Sa oled minu isa. Sa oled minu vend. Sa oled minu õde. Ma olen kurb, et pole saanud sinuga olla. Ma armastan sind”.

Me kõik oleme oma vanemate lapsed. Kes iganes nad on olnud, mida iganes nad on teinud või tegemata jätnud, kuidas üksteist kohtasid, missugused olid olud meie viljastamises ajal mis juhtus peale seda- kõik need on vaid teisesed näitajad. Oluline on see, et need kaks inimest on meie vanemad. Kui me seda fakti ei tunnista ja oma vanemaid sellisena ei võta nagu nad on, ei aktsepteeri me ka iseennast ega oma õdesid  ega vendi, kes on samuti nende armastusest sündinud lapsed.

Me oleme meie vanemad, selle fakti eitamine võib teha meid  ka endale eemaletõukavaks.

Tee iseendani algab oma vanemate tunnistamisest sellistena nagu nad on. Siit võib saada  alguse muuhulgas ka meie tugevus tunnistada, et olete eksinud. Palun anna mulle andeks, sest siis ei olnud mul seda tarkust.