Et kodus oleks õnne ja rahu

Kuidas pöörata tragöödia triumfiks?

eluTerapeudina olen näinud  inimesi olukorras, kus vaim ja keha on lausa rusudes ja ometi nad suudavad kannatada ja edasi elada. Kust nad selle jõu küll võtavad?

Selle küsimuse selgitamiseks meenus mulle Nietzche  mõte, et inimene, kellel on, mille nimel elada, kannatab välja ükskõik mille. Vahel võibki olla ainsaks elumõtteks kannatus. Elan lootuses, et tulevad paremad päevad. Praegu on nii ja ma lepin sellega.

Paljud jäävad kinni küsimusse „Miks?  Miks see minuga juhtus, mis põhjusel jne?”. Kui asendada küsimused: „Sellepärast, et… Ah, siis sellepärast seda kõike  vaja oligi”, on  juhtunu  tähendus meie jaoks hoopis teine.

Oluline on tunnustada ennast sellisena nagu  olen, kõige sellega, mis on juhtunud. Kahju, et see juhtus ja ma nõustun sellega. Vaatamata kõigele, on mul õigus elada just seda elu, mis mul on ja leida oma tee. Möödanik on vaid kogemus.

Kogeme hingelist tühjust, mida ei ole võimalik täita tühja-tühjaga. Tühjust ei saa lihtsalt kõrvaldada, vaid selle ületamiseks on vaja aru saada tühjuse tähendusest. Selles eksistentsi sügavama tähenduseni jõudmise protsessis on vaja kogeda kannatust ja ka katarsist ning just see toimibki isiksust arendavalt ja tervendavalt.

Elus tuleb teha olulisi valikuid ning võtta endale vajalike sammude astumise vastutus. Mõistes, et iga eluline olukord kätkeb endas mitmesuguseid valikuid, hakkab inimene tundma end vaba ja iseseisvana ning veendub oma tegude eest vastutamise vajalikkuses.

Meid toetavad selles otsingus teadmine, et elu on elamist väärt juba ainuüksi selle enda pärast; hästi elada tähendab kaua elada. Möödunu pole mitte pihust libisenud liiv, vaid otsekui täidetud salvedega viljaait.

Meie väärikus taastub olukorras, kus tuleb lihtsalt vastu panna, mehisus säilitada, kehvad ajad üle elada. Meelekindlus tähendabki tihti kannatlikku nõustumist  oludega, öeldes sellele „Jah”. Sügavalt kummardada elu ees ja olla tänulik. See aitab  säilitada  meie hingelise väärikuse ja inimliku suhtumise teistesse. Tragöödiast võib saada meie  triumf.

Lugupidamisega

 Ene Raudla, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut